„Salatoimikud“ on jälle tagasi!

„Salatoimikutel“ algas jaanuaris FOXi telekanalil uus, 11. hooaeg. Ja see ei ole mitte mingi ärasolgitud vol. 2, kus jooksevad ringi Mulderi ja Scully lumehelbekestest lapselapsed, vaid see on ikka päris ehtne kraam, päris õige Mulderi (David Duchovny) ja päris õige Scullyga (­Gillian ­Anderson). Seal on ka see päris õige Suitsetav Mees (­William B. Davis) ja Skinner (Mitch Pileggi).

Mind rabas selle hooaja tulek jalust, sest arvasin, et möödunud aastal eetrisse paisatud kipakas kümnes hooaeg, mille puhul pasundati, et see jääb viimaseks, jääbki viimaseks. (Hooaeg ise oli ka üsna suur pettumus ja jäi arusaamatuks, miks see üldse tehti.) Aasta alguses aga imbusid „Salatoimikud“ jälle uudisvoogu ja mõtlesin, hea küll, kui on juba nii palju seda sarja vaadatud, siis vaatan kangelaslikult lõpuni, no ikkagi ju uudishimu ka, et kuidas üks lapsepõlve suur lemmikseriaal oma pensipõlve veedab.

11. hooaja esimene osa oli hooguvõttev ägin. Kondid ragisesid, liigesed valutasid, mingil moel tõmbas see küll 10. hooaja kokku ja rehabiliteeris selle, et möödunud hooaeg jättis üldjoontes lõpetamata ja ligadi-logadi mulje. Päris eemale ei peletanud, äratas veidi lootust. Vanurid (hea küll, väike liialdus, aga olgem ausad, seriaalinäitleja läheb ju vara pensile, nagu baleriinid) on jälle käima lükatud, üles on leitud mõnus huumor ja samas tagaajamist, pinget ja särtsu on kuhjaga. Küte, ma ütlen! Soundtrack on muhe, pahad venelased on ehtsad, õhus on kahtlustusi ja ärevust - just nii nagu peab. Võib küll öelda, et „Salatoimikud“ on surnuist tõusnud ja 11. hooaega tasub vaadata.

Vanakestel on elu sees! Mulle meeldib, et nad ei ürita kõigest hingest olla endised, vaid nad on täiesti teadlikud sellest, et ei ole enam esimeses nooruses, ja kui taplus on läbi, siis tahaks lihtsalt diivanil lösutada, jalad seinale visata ning rammestunult ohata.