Mõni üksik kibestunud hing on Sõnajalgu pidanud ka vulgaarsuse sünonüümiks, kristliku kitši kimäärideks. Aga eks suuri aurikuid saadab ikka kajakate kisa.

Hiljuti siirdusid Sõnajalad 3Dsse, mis on ka loomulik asjade käik, sest meie, lihtsurelike kahemõõtmeline maailm jäi neile liiga ahtaks. Erinevalt rootsi glamuursest supergrupist ABBA, mille liikmete vahelised abielusuhted ei pidanud meelelahutusäri pingetele vastu, on eesti oma ABBA poisid ja tüdrukud jätkuvalt õnnelikes paarisuhetes. Olgugi et vähestele on päris selge, kes kellega täpselt abielus on. Või üldse, kes neist on Siiri, kes Viivi, kes Oleg ja kes Andres. Niivõrd identsed näivad need poeetilise pere- ja bändi- ja brändinime taha varjuvad indiviidid. Nad on meile koduseks saanud – me oleme nendega läbi murdnud kivipesustest kaheksakümnendatest ja tupeeritud üheksakümnendatest uue millenniumi valevatele väljadele. Me oleme nendega koos vananenud. Või noh, tõelistele staaridele omaselt Siiri ja Viivi ei vanane, nad pigem valmivad, kristalliseeruvad oma anorgaanilisuses, konserveeruvad oma täiuslikkusesse.

Nad on meile nii lähedased, kuid ometi nii haaramatud. Keegi pole veel suutnud Sõnajalgade saladust lahti arutada. Seda söakam on “Salme saladuse” režissööri Moonika Siimetsa katse meid lõpuks varustada vastusega põletavale sõlmküsimusele – kes on Sõnajalad päriselt, kas nad on üldse maist päritolu eluvorm?

Kujutlus täiuslikust elust

Moonika pakkis kaasa mikrofonid ja kaamerad, õigemini ühe parema kaameramehe Rein Kotovi, sõitis Saaremaale Sõnajalgade nooblisse suveresidentsi ning asus legendaarset nelikut ootama. Kuna püha perekond kopteriga taevalaotuses oma kõrgeid asju ajas ning aeg oli igav oota, hakkas režissöör küla peal ringi uudistama ja sai teada, et Sõnajalad pole ainukesed müstilised olendid, kes Salme küla on ära märgistanud. Vaataja tutvub külarahvaga, inimesed kogunevad simmanile, kuid siis sööstab üle taevalaotuse Sõnajalgade must kopter. Kõik heidavad pilku üles, kes häirituna, kes kadedalt, kes igatsevalt. See seal üleval on ufo – tunnusmärk hoopis teistsugusest elust meie paralleeluniversumis. Samal ajal kommenteerivad kopteri kokpitis Andres ja Oleg, kuivõrd tähtsusetud tunduvad siit ülevalt inimesed, kuivõrd tühised nende probleemid, kuivõrd mõttetud kodutülid.

Raudlind laskub ning meile serveeritakse põgus sissevaade ihaluste kvarteti elustiili. Me näeme Sõnajalgu liikumas üheskoos ja paarikaupa. Naised lauglevad ringi, identselt üleni valges (mustus ja orgaanika lihtsalt ei haaku nende outfit’iga), käest kinni, mööda mereranda nagu Rosamunde Pilcheri loomingus, sellal kui mehepojad tarmukalt askeldavad tuulegeneraatorite kallal. Saame teada, kuidas Andres ja Oleg juba maast madalast üritasid leiutada perpetuum mobile’t, igiliikurit, mis genereeriks mitte millestki midagi. Nüüd on see peaaegu korda läinud – valev hüpertehnoloogiline tuulik kägisevate tuuleveskite kohal püüab Jumala tuult ning muundab seda energiaks, mis toob inimestele õnne ja Sõnajalgadele jõukust. Ka helikopter pole muud kui unistuste realiseering, sest enamik inimesi ei julgegi suurelt unistada. Palvetage ja teile vastatakse, küsige ja teile antakse.

Me kuuleme idüllilist dialoogi: “Kas sa tead, palju on kivikesi siin rannas?”, “Neid on miljoneid, nagu tähti taevas...” Me tunnistame, kuidas Siiri ja Viivi loevad kadakate vahel Meie Isa palvet sellise teatraalse hingestatusega, et see tundub teeskluse väljanäitus neile, kes seostavad kristlust pobisevate vanamuttidega luitunud luteri-kiriku pruuniks värvitud puupinkidel.

Filmi jooksul hakkab süvenema tunne, et see, mida me siin näeme, ei ole nagu päris. Reaalsuse asemel esitatakse hüperreaalsust, orgaanilise elu asemel simulatsiooni, kujutlust täiuslikust elust. Arhailise rookatuse all on über-modernne kliiniline interjöör. Ja Sõnajalad ise? Nad poleks nagu üldse maist päritolu eluvorm, vaid nähtus, mida Vahur Kersna määratleb sõnapaariga “helendavad olendid”. Eksinud inglid, kes surelikesse kehadesse sattununa üritavad meid püüdlikult järele teha, meie eksistentsi mõttest päriselt aru saamata. Filmi lõpus saabub kahtlusele ka kinnitus – naabrinaise kutsutud pendlikõigutaja mõõdab üle Sõnajalgade maamõisa ning väidab kindlalt, et nood olla siia saabunud kaugelt Siriuse tähesüsteemist. Vot nii!

Mäng tähendustega

Tõsisemalt kah. Praktiseeriva dokumentalistina olen kogenud, kuivõrd raske on teinekord tõsielufilmi dramaturgiliselt välja vedada. Et me lihtsalt ei näitaks, vaid jutustaks lugu, kus oleks ekspositsioon, intriigiarendus, tegelaste ees seisvad valikud, vastasjõud, kriisihetked ning nende ületamised. Peas võivad ju küll süžeekäigud olla valmis mõeldud, aga elu ei tule järele. Mõnikord ei taha inimesed endast halba muljet jätta, huvitavad sündmused toimuvad suletud uste taga või suruvad tähtajad peale. Seepärast ongi mul põnev dokke vaadates empaatiliselt või kahjurõõmsalt kolleegide kaadritagustele kannatustele kaasa elada ja vaadata, mida võtab autor ette mõrus olukorras, kus “elu ei anna kätte”.

Tagasihoidlikumad filmitegijad jäävad lootma sellele, et värvikate tegelaste ning keskkondade kirjeldus tüürib filmi välja. Mõni hakkab dokivõtmes lavastama. Mõni provotseerib. Siimets on aga valinud ühe raskemini hallatava, aga elegantseima võimaluse. Nimelt hakkab ta vastanduvaid tegelasi ja keskkondi kõrvutades tähendustega meelevaldselt mängima, looma subjektiivset allteksti ja konstrueerima kujundit.

Loomulikult on see manipulatsioon, aga mis ei oleks. Kui me ei näeks taustal ääremaale omast Salme küla ligadi-logadi eluolu, siis ei torkaks Sõnajalgade tsitadelli perfektne tehislikkus niivõrd silma. Kui meil puuduks filmis kohalik tädike oma ufo-sundmõtetega, siis mõjuks Sõnajalad kui täiesti tavalised wannabe-rikkurid. Isegi sellise ilusa asja nagu lapsepõlvemälestused on režissöör lasknud läbi häiriva filtri – lapsepõlvemaastikest meelisklevad mehed kõnelevad helikopteri kokpitis ning dialoog kostab läbi raadiosaatja spetsiifilise saundi, kõlav tehnoloogiline tämber toob aga tahtmatult meelde Wikileaksi lekitatud sõjakopteri salvestuse, kus sõdurid süütute iraaklaste massimõrvamise järel omavahel raadiosaatjate kaudu juubeldasid.

Dokumentalistile on maagiline hetk, kui portreteeritav paljastab kaamerale oma siira paleuse. Sõnajalgade filmis maskide langetamise hetk ei saabugi: me ei näe kordagi nende hoolikalt konstrueeritud meediakuvandi taha. Režissöör aga on teinud sellest nõrkusest hoopis filmi tugevuse, sest Sõnajalgade naeruväärsuseni kramplik püüe hoida ideaalse perekonna imagot paneb meid iseäranis isukalt mõtlema selle peale, mida selle maskiga varjata püütakse, millised on tegelikult suhted selles perekonnas, milline on rollijaotus, millised on võimupositsioonid. Nende mõttekäikudes kõlav kristlik paatos paneb meid aga tajuma paradoksaalseid seoseid kristluse sõnumi, edukuse valemi ning praktiliste elujuhiste vahel. Ehk nägema uusi värvinguid vanas skolastilises väitluses, et kas Kristusel oli rahakott või mitte.

Arvestades Moonika Siimetsa eelmiste tööde “Moekoer” ja “Maailmameister” edukust ning “Salme saladuse” ägedat sisu ja vormi, ei jää meil, lihtsurelikel, muud üle kui sirutada käed ja hüüda kooris: “Moonika, palun rõõmusta meid veel oma filmidega. Sind ootab suur tulevik. Aamen!”Uus film“Salme saladus” kuulub dokumentaal­filmide sarja “Eesti lood”, mille vedamise ning Eesti dokumentalistika arendamise ja levitamise eest tunnustas Kultuurkapital möödunud nädalal missioonipreemiaga Marje Jurtšenkot.

Moonika Siimetsa “Salme saladus” on ETV eetris 8. veebruaril kl 22.30, kordust näeb ETVs 9. veebruaril kl 12.35 ja ETV2s 16. veebruaril kl 21.