Šansid suitseva funki’i ja konsensus-souli vahel
Herbie Hancocki kontsert
Tallinn, Nokia Kontserdimaja, 3. november.
Kui Herbie Hancock ja tema bänd olid oma esimesed minutid laval toimetanud ja kuumalt suitsevat elektroonilist funk’i publikusse kütnud, tundus mulle, et nii võiks see vabalt jäädagi – tunniks, kaheks, enamaks. Bänd mahutas ennast rütmineljandikesse kord üht-, kord teistpidi. Samas põhiskeemis tõstsid pead üha imelikumad tämbrid. Aeg-ajalt kippus elektriseeritud laavat üle jääma, siis hoidis kogu ehitis end vaikselt ja minimalistlikult maadligi. Ja see kõik juhtus ühesainsas loos – “Watermelon Man”.
Mul pole aimugi, kas säherdune funk on kuidagimoodi kellelegi kunst arvestatava algustähega või pelgalt filigraanne käsitöö, mida saab meetrite ja minutitega mõõta ja programmeerida. Aga kui see polnudki uus ja avangardne ja moodne, siis funk-tsioneeris ta ometi. Igatahes oli efekt umbes sama kui vaadata Youtube’ist Michael Jordani säravamaid hetki NBAs. See tähendab – kõik on justkui jälgitav, kuigi kogu aeg sinu reaktsioonidest õige pisut ees. Siis jõuad peaaegu järele, piisavalt lähedale, et ära tunda ja imeks panna.
Aga eks ma juba teadsin, et sellises võtmes too kontsert paraku kestma ei jää. Ürituse vaimne selgroog pidi pärinema ikkagi uuelt plaadilt “Imagine Project”, mis teadagi tulvil world music-finessidega cover-versioone sellistest lugudest nagu Lennoni “Imagine”, Dylani “Times They Are A-Changin’” või Kate Bushi ja Peter Gabrieli “Don’t Give Up”. Niisiis tuli regulaarselt lavale lauljatar Christina Train ning kuigi tema lauluõpetaja oleks toimuvaga ilmselt rahule jäänud, võttis selline viisakalt leigeks rafineeritud konsensus-soul minu jaoks õhtu edenemiselt tempot maha. Hancock ise oli lubanud, et “Imagine Project” peaks puudutama rahvastevahelise rahusõnumiga meie kõigi südameid. Eks siis sellepärast näiski kogu projekt kandvat pigem UNESCO, Live Aidi ja muu institutsionaliseeritud pieteeditunde kui muusikalise edumeelsuse pitserit. Üksikuid väärtuslikke nüansse muidugi oli– ja Benini päritolu kitarrist Lionel Loueke tohib neist mitu enda arvele kirjutada –, aga pikka ja toitvat rida neist kokku küll ei saanud.
Hancocki eelmine plaat, Joni Mitchelli muusikale pühendatud “The River”, oli uuest materjalist kindlasti parem. Ning ainus põhjus, miks selle albumi avalugu “Court And Spark” mu elamustereas tahapoole nihkus, tulenes tõsiasjast, et edasine edenes sujuvalt kontserdi üheks kõrghetkeks. Hancock jäi üksi klaveri taha ja ehitas tasapisi üles pehmete, kuigi jahedate joontega impressionistliku mudeli sellest, kuidas nappide vahenditega ruumi pingeliseks täita. Ma kasutaksin sõna “Debussy”, kui see ei kõlaks liiga elitaarselt.
