Srebrenica aastapäeval Sarajevos

Pealinn Sarajevo, kus elanikke pisut üle 300 000, reklaamib end ikka kui olümpialinna. Vaatamata sellele, et olümpiamängud toimusid 1984. aastal. ­Suveniiridelgi pakutakse tollast olümpiamaskotti – suusatavat hunti Vu?kot. Olümpiamängud, rahu ja sõpruse sümbol, seisavad siin vastakuti sõjamälestustega. 

Juhuslikult sattusime Sarajevosse 11. juulil, kui oli Srebrenica massimõrva 14. aastapäev. Selle puhul oli linna raekojas näitus. Raekojas, kus enne sõda oli Bosnia suurim raamatukogu. Sõja ajal sai aga hoone tulekahjus kannatada – hävis väga suur osa Bosnia kultuurist – ligi 3 miljonit raamatut ja dokumenti. Raekoja renoveerimata siseruumides toimuski fotonäitus, mille teemaks oli Bosnia massihauad.

Olin šokeeritud, vaadates Bosnia ja Hertsegoviina kaarti, mis oli massihaudade leiukohtadest üleni täpiline. Teada on, et Srebrenicas tapeti ligi 8000 meest ja poissi. Kuid fotoallkirjadest lugesin, kui palju on üle riigi neid paiku, kus on leitud massihauad 6, 36 või 630 tapetud inimesega. Kui palju võib olla veel leidmata massihaudu? 

Järgmisel päeval näidati Horvaatia televisioonist uudislõiku Srebrenica linnast. Kui päev varem mälestasid tuhanded inimesed hukatuid, siis järgmisel päeval olid samas linnas loosungitega tänavatel serblased. Loosungitel olid massimõrvade organiseerijate fotod ja hüüti: “Teeme veel ühe Srebrenica!” Ma ei suutnud uskuda, et see on tõsi! Serbia valitsus ütles, et nemad ei vastuta selle meeleavalduse eest – need on ekstremistid. Horvaatia televisioonis aga mainiti, et Bosnia valitsus on nõrk, et tulla toime selliste olukordadega. Riigis elab kolme rahvuse esindajaid, keda kõiki on suur grupp. Seetõttu on Bosnia riigi rahvustunne nõrk ja ühtsusetu. 

Multikultuurne riik 

Bosnia ja Hertsegoviina on tõeliselt multikultuurne paik keset Euroopat. Bosniakid, moslemiusulised elavad põhiliselt riigi keskosas. Riigi lõunaosa – Hertsegoviina – on aga ajalooliselt olnud katoliku usku horvaatide ala. Põhja- ja idaosas on õigeusklikest serblaste piirkond. See hõlmab 49 protsenti kogu riigist. Serblased nimetavad seda “Republika Srpska” (Serblaste vabariik) ja sel “riigil” on isegi oma president ja hümn. Kui rongiga selle tunnustamata riigi piirile jõudsime, tulid politseinikud passe kontrollima. Kummaline oli aga see, et nende mundritel olid Bosnia tunnusmärgid – olles Bosnias, tuleb “Republika Srpska” politseinik samas Bosnia mundris passe uurima. 

Sarajevos on kohtunud ja ühinenud suured kultuurid ja religioonid. Pealinn asub mägede vahel orus, mis peidab endas mälestusi illüüria, kreeka ja rooma ajast. Samuti Osmanite impeeriumi perioodist, Austria-Ungari ajast ja Jugo slaavia režiimist. 

Siin toimus ka maailma ajalugu muutnud sündmus – 1914. aastal mõrvati kesklinna jõeäärsel tänaval Austria ertshertsog Franz Ferdinand, mis sai I maailmasõja puhkemise ajendiks. Praeguseks on selles majas väike muuseum ja seinal mälestusplaat.

Sarajevo linnapildis jääb silma palju minarette. Kuid samas võib näha ka katoliku ja õigeusu kirikut ning juudi pühamut. Siin linnas on tunne, et ei olegi Euroopas – idamaine hõng on vägagi tuntav. Linn, millest voolab läbi kakaovärvi Miljacka jõgi, jätab inspireeriva ja vabameelse mulje. 

Vanalinn – Baš?aršija – on ebatüüpiline, võrreldes tavapäraste Euroopa linnadega, kus linna keskuseks on väljak. Siin on vanalinnaks Osmani impeeriumi aegsed kitsad kaubatänavad ning mošeed. Kesklinnas jäävad silma omapärased tänavanimed – “Zelenih beretki” (Roheliste barettide), “Zmaja od Bosne” (Bosnia lohe), “Branilaca Sarajeva” (Sarajevo kaitsja). 

Sarajevos oli turiste vähe näha, kuid olgu laupäeva või esmaspäeva õhtu, baarid-kohvikud olid rahvast täis. Väljas käimine ning eelkõige kohvi joomine on siinse kultuuri osa. Levinuim on nn Bosnia kohv, mis on väike ja kange nagu türgi kohv. See serveeritakse vasest kohviserviisiga. Vanalinna baarides-kohvikutes üldjuhul alkoholi ei müüda – moslemi kultuuri tava. Rahvuslikes kohvikutes jäi silma seegi, et ligikaudu pooled naised on kaetud peaga. 

Sarajevost tasubki suveniiriks kaasa osta vasetööd. Levinumad tooted on “Bosnia kohvi” komplektid, kohvikeedunõud ja seinataldrikud – kõik need on kaunistatud sissepressitud ornamentidega. Vanalinnas on isegi pisike tänav, kus müüakse ainult vasest tooteid. 

?evapi ja Burek

Sarajevos tuleks kindlasti proovida sööki nimega “?evapi”. See kujutab endast hakklihast valmistatud piklikke liharulle, mida serveeritakse õhulise saia vahel koos rohke valge sibulaga. 

Teine Bosnia köögi leiutis on “burek”. See on pika peene kujuga, õhukese rasvase taigna sees olev liha. Veel on olemas juustu-, spinati- ja kartulitäidisega “burekid”. Magustoiduks võib võtta näiteks “baklava” – magusa pähkliseguga koogi – või “tufahija” – pähkliseguga täidetud küpseõuna.

Sarajevo hinnad on väljas süües küll natuke madalamad kui Tallinnas, kuid siiski kõrgemad kui oleks arvanud. Maksta saab kohalikus rahas, milleks on Bosnia konverteeritav mark, või eurodes. 

Surnuaedade linn

Kesklinna servas, kalmistu kõrval asuva kahekorruselise kivimaja seinas olid kuuliaugud. Varblane lendas sealt välja – tal oli seal pesa. Isegi seinas olevad kuuliaugud saavad looduse poolt uue praktilise kasutuse. 

Sarajevos jääb silma kohutavalt suur arv surnuaedu, mida leidub nii kesklinnas kui ka kortermajade ja eramute kõrval. Isegi jalgpalliplats muudeti surnuaiaks, kuna surnuid polnud kusagile matta. Ühel kalmistul märkasin, et kõikidel hauatähistel oli ainult üks aastaarv – 1992, teisel surnuaial oli selleks aastanumbriks 1995. 

Sõda sai siin alguse 1992. aastal. Serblaste väed piirasid Sarajevot 1335 päeva järjest. Natuke vähem kui neli aastat kestnud agressioonis sai surma ligi 12 000 inimest, kellest 1800 olid lapsed. 

Tsiviilelanikud jäid oma kodulinna lõksu ning iga päev sai inimesi surma. Polnud normaalseid elutingimusi. Väga sageli oli elekter ära ning inimesed veetsid aega pimedas. Tihti ei olnud ka vett, seda toodi pudelitega allikatelt või veevaatidest. Talvel sulatati lund, et pesta riideid. Kortermajade õuealad muudeti juurviljapeenardeks – et sõjas ellu jääda. Tule tegemiseks kasutati oma mööblit, vanu riideid või jalanõusid – vaid selleks, et saaks perele lihtsat sööki valmistada. 

Linnast ei olnud väljapääsu, kuni ehitati lennujaama alla tunnel, mis oli 760 meetrit pikk, 1,2 meetrit lai ja 1,5–2 meetrit kõrge. Seda kasutasid nii tsiviilelanikud, sõdurid, politsei kui poliitikud. Tunneli kaudu toodi varustust relvade ja riidematerjali kujul. Kuid eelkõige toimetati linna toiduaineid nälgivatele elanikele. Tunneli kaudu jõuti lennujaama, kuhu saabusid saadetised rahvusvahelistelt abiorganisatsioonidelt. Humanitaarabist sõltuski ümberpiiratud linna elanike ellujäämine. Nüüdseks on tunnelist tehtud muuseum, kuhu korraldatakse ka ingliskeelseid ekskursioone. Muuseumitöötaja sõnul saatis USA sõja ajal terve lennukitäie malaariaravimeid, aga siin pole kunagi malaariat olnudki! 

Kõige kibedamate lahingute ajal hakkasid linna lõksu jäänud inimesed vastuhakuks korraldama arvukalt kultuuriüritusi. Sarajevost sai teatrite, kontsertide, näituste ja festivalide linn, mis tõestas, et isegi sõja ajal vajavad inimesed kultuuri. Just sel ajal sai alguse Sarajevo filmifestival, mis praeguseks on kujunenud rahvusvaheliseks ürituseks.

Viisakad Sarajevo inimesed

Sarajevo trammis panin tähele, et inimesed on väga viisakad ja hoolivad teineteise suhtes. Lausa harjumatu oli vaadata, et noored mehed pakkusid istet noortele naistele, vanematest rääkimata. Õudne sõda ega massimõrvad ei ole suutnud kõigutada selle rahva eneseväärikust. 

Bosniakkide viisakust tundsin isegi, kui loomaaias läksin murukünka otsa suurte sarvedega kitsi pildistama. Alla tulles jäin hätta – avastasin end seismas paljude laiaks litsutud ploomide otsast. Juhuslikult oli möödumas isa lapsega, kes kohe appi tõttas ja käe ulatas. Olin liigutatud! Arvan, et Tallinna loomaaias samas olukorras oleksin ma ploomide otsa jäänudki...

Kohaliku ajalooga tutvumiseks on hea külastada muuseume. Ajaloomuuseumis oli mõtlemapanev näitus viimasest sõjast. Selle muuseumihoone autor on muuseas kuulus Itaalia arhitekt Renzo Piano, kelle üheks kuulsaimaks tööks on Pariisis asuv Pompidou keskus. 

Rahvusmuuseumis saab ülevaate Bosnia arheoloogialeidudest ja loodusest. Põnev oli etnoloogia osa, kus eksponaadiks 19. sajandi Bosnia elanike kodu. Imestama paneb nii tugev ida (Türgi) mõju. 

Kes tahab jalutada rohelises, sel tasub minna paika nimega Vrelo Bosne, mis asub natuke linnast väljas, kuid sinna saab näiteks trammiga. Vrelo Bosne (Bosnia allikas) on kaunite allikate ja väikeste koskedega paik, kuhu viib 3,5 km pikk ja üle 700 puuga ääristatud allee, mis on istutatud Austria-Ungari ajal. Allee alguses ootavad hobukaarikud, et inimesi raha eest pika tee lõppu vedada.