18.07.2008, 00:00
Scarlett Johansson “Anywhere I Lay My Head”
Kerge ja feminiinne plaaditäis Tom Waitsi tõlgendusi.
Scarlett Johansson
“Anywhere I Lay My Head”
(Rhino)
Mõistetav algus vestlusele sellest plaadist oleks küsimus
“Miks?”. Ja vastus “Miks mitte?” oleks samuti üsna
arusaadav. Nii et las see asi jääb viiki. Sest tegelikult on nagunii
juba hilja mõtiskleda, miks ikkagi näitlejatar Johansson tegi
ära albumitäie Tom Waitsi cover’eid. Kui tõesti mitte
liiga palju küsida, siis tegelikult on seda plaati võrdlemisi kerge
kuulata.
Kui ma ütlen viimase lause valjusti rõhuga
sõnal “võrdlemisi”, siis pean ma silmas Scarlett
Johanssoni kui lauljat, sest selles rollis on ta küll päris vilets.
Plaadi nimilugu – tõmmis Annie Lennoxist, millega superstaarisaate
lõppvooru ei murraks – selgitab rohkem kui sadakond
sõna.
Aga ikkagi pole see kõik siin mingi Hollywoodi
haltuura. See on viisakalt, ehkki natuke liiga püüdlikult kujundatud
plaat, kuhu sobis paari kohta taustalauljaks isegi David Bowie. Ja et see
disain just sedamoodi vastuvõetav sai – õhuline,
feminiinne, omajagu isegi filmilik, kui lubate –, on produtsent David
Andrew Siteki (ansamblist TV On The Radio) teene. Isegi kui mõista, et
tema pehmed manöövrid ja täpne värvivalik stuudiopuldis
olid küllap paratamatud just Johanssoni vokaalsete abituste varjamiseks.
Kuulake järele – näiteks Annie-stiilis lopsakas elektropop
“I Don’t Wanna Grow Up” annab aimu.
Kenake paari
kuulamise plaat niisiis, mille seltsis on viiteid Tom Waitsi originaallugudele
tegelikult sama vähe vaja kui loetelu preili Johanssoni filmirollidest.
5