Kuid samas esindab üks minevikuga tegelev film siiski ka nö ametlikustatud mälu. Kunst, so peaasjalikult kirjandus ja filmikunst, ning samuti ajalugu jt ühiskonnateadused on enamikul juhtudel need suured kultuuri-institutsioonid, mis loovad peavoolulisi diskursuseid ja kollektiivset mälu sellest, kuidas asjad on üldjoontes olnud. Nõnda nagu Ivan Orav on loonud teatud iseseisva mälupildi sellest, kuidas käis elu enne okupatsiooni, on meil nüüd olemas selge audio-visuaalne pildirida ka elust enne sellesama okupatsiooni lõppu.

Kuid siiski, kuidas moondub Eesti lähiajalugu läbi tema tänaste representatsioonide? Kaasaegses Eesti ühiskonnateaduses on selle põhjuseks pahatihti olnud nö valest süsteemist pärinevad luup ja joonlaud.  Harvad pole juhused, et viimase kümnendi jooksul ennaktempos omandatud uusi paradigmasid, Lääne eeskujudelt mahaviksitud teoreetilist aparatuuri laiendatakse usinalt ka nõukaaegse reaalsuse seletamiseks. Kuid kui moodne välismaine meedia- või pop-kultuuri teoreetik pannakse jõuga mõtestama ka näiteks kohalikku 70ndate või 80ndate kultuuriruumi, siis pole midagi parata, kui mõõtmisviga sisse tuleb. Kui soov otsida ühisosa vaba-maailma tollaste noorteliikumistega ja pop-kultuuriga ei lase enam märgata tegelikke erisusi.

Et taoliselt libastutakse juba teaduslikkusele pretendeerivates käsitlustes, pole midagi imestada, kui kaasaegses pop-kultuuris ja kunstilistes rekonstruktsioonides autentsusküsimusega enam suuremat pead ei vaevata. Kanoniseerunud arusaamad popkultuuri arenguloost, noorte ja süsteemi vastuseisust, revolutsioonidest ja mässudest, Pariisi barrikaadidest ja Pink Floydist ning lihtne inimlik wishful thinking toovad kaasa vajaduse standardiseerida ka oma minevik etteantud struktuuridele vastavaks. Adekvaatseks retseptsiooniks peab ka revolutsioon olema teatud määral kaanoneid järgiv. Kultuurimälu on looming, nagu öeldud.

Revolutsioonidega on aga üldjuhul nii, et enamasti on need toimumishetkel üsna tõsised asjad, neid ei tehta muie suunurgas. Teismoodi on aga siis, kui neid hiljem taastatakse ja seda ennekõike ajastule omaste stilistiliste nähtustena. Kaheksakümnendad võivad küll tagasi olla, kuid vaevalt et tolle kümnendi moraalne paleus meile nüüd mingil põhjusel taas koju kätte tuleb. Antud comeback rajaneb ikkagi vaid iroonilisel camp-suhtumisel, mängul pindse esteetilise koodiga.

Kui kultuuris midagi kaduvikku määratakse on selle esmaseks põhjuseks avangardi tavaline isatapp – kui olemasolev kultuuriformaat on ennast ammendanud ja dünaamika asub mujal, tuleb kehtivat eitada. Kuid tõsiasi on ka see, et üldjuhul käitub kultuur ka parandamatu nostalgikuna, kes midagi ära ei raatsi visata. Kuni ühel hetkel võib mõni endisaegne stiil või selle kaasaegne süntees mõjuda taas avangardsena ning läheb jälle edukalt kasutusse.

Kuid sellistel puhkudel pole tegu enam tolle algupärase  nähtuse endaga vaid pigem tuleb see kasutusse kui iseendale viitav mitmekihiline märk, mis osundab nii tema taga olevale keerukale müüdivõrgule kui ka antud nähtuse positsioonile kultuuris. Sellisel juhul pole algupärase nähtuse autentne rekonstrueerimine enam kriitilise tähtsusega, sest oluline on, et milline on müüt ja kuidas teda mäletatakse. Ning taastamisel rõhutatakse neid kvaliteete, mis antud müüdiga rohkem sobivad. Nii muutub malevapluus punasemaks, soengud pikemaks ja päikseprillid sellisteks nagu need filmidest nähtud ja stiilikaanonid ette näevad.

Et eelkirjeldatud kultuuri enesetaastamise mehhanism on aluseks kogu postmodernistlikule second-hand kaubandusele, kaasaegsele esteetiliste konventsioonide recyclingule, toob see kaasa asjaolu, et kogu see endisaegsete stiilide võrk toimib kultuuris lõpuks ikka koos ja korraga. Ning sestap pole ka suuremat tähtsust, et 80ndate esteetika kõrval üritab antud linateos osavalt matti võtta ka 70ndatele omasest stilistikast. Ühesugused vana aja asjad ja lood ja moed kõik – peaasi, et tervik kommunikeeriks sarnaseid väärtusi, oleks kokkuvõttes lihtsalt cool.

See mis kaasaegses pop-kultuuris on aga üheselt cool ongi ennekõike revolutsioon, alternatiiv, noorte vastuseis süsteemile. Mäss on juba oma pool sajandit olnud justkui uus initsiatsiooniriitus, täiskasvanuks saamiseks vältimatult vajalik puhastustuli. Ning igal põlvkonnal peab mõistagi olema oma mässulugu.

Ses kontekstis oligi aga kuidagi segadusseajav kuulata antud filmi promonud reality-seriaali viimases osas üht peaosatäitjat lausumas, et igal põlvkonnal peab olema oma noortefilm ja nüüd on täna kasvaval generatsioonil see olemas. Kas tõesti – film, mis räägib vastasseisust, probleemidest ja tehtavatest valikutest pea 20 aastat tagasi?!

Näib, et lisaks kogu esteetikale, mis kaasajal nagunii on täies mahus second-hand, on seda kasvavale põlvkonnale ka võimalus mässuks. Tänapäeva käivad ka revolutsioonid laenuks.