Olen sündinud ja kasvanud Tartus, mu esimene keel on vene keel. Keskkooli ajal läksin USAsse videot õppima ja tegelesin seal sellise veelauaspordiga nagu wakeboarding, sest üritasin saada professionaalseks sportlaseks. Me olime sõpradega üksteist filminud, et oma vigu kõrvalt vaadata, panime muusikat külge, tegime lollusi ja trikke, sellest ka huvi video vastu. Lõpuks tegin kordamööda veelaua- ja lumelauafilme, kokku viis tükki, aga see tüütas ära. Ma ei näinud seal enda tulevikku, sest projekti lõpuks olin niipalju edasi arenenud, et algus enam ei kõlvanud. Vahepeal elasin aasta Riias ja tegin filmialast tööd, kaks suve töötasin Hispaanias ka veelaua instruktorina, aga traumade pärast pidin lõpetama.

Viimasel ajal tundub välismaa videoid vaadates, et pilt on palju olulisem kui muusika, trumpab oma agressiivsusega selle jõuliselt üle. Et kui sul on ekraanil masturbeeriv Rihanna või nahktrussikutes Lady Gaga, siis jääd, suu ammuli, vahtima ja pole mingit vahet, mis muusika kõlab. Kuidas sina näed muusika ja pildi suhet?

Oleneb. Kui vaatad midagi šokeerivat, domineerib pilt ja tekivad muud emotsioonid. Ma ei näe selles midagi halba, praegu on tehnika kättesaadav, igaüks saab videoid teha ja kuidagi peab ju sellest massist silma torkama. Aga ideaalis peaks muusikavideo reklaamima ja toetama laulu. Mulle sahtlisse teha ei meeldi – näed ilgelt vaeva ja pärast on YouTube’s 2000 klikki, mulle on tähtis, et inimesed näeksid ja sõna leviks, näiteks Ewert and The Two Dragonsi videot “Good Man Down” on tänaseks YouTube’is vaadatud 250 000 korda.

Räägi, mismoodi see video sündis.

“Good Man Downi” puhul ütleb lüürika juba hästi palju ette, sest lugu algab poisist ja tüdrukust. Mina tõlgendasin seda nii, nagu videost näha – mõne teise jaoks võib see ju olla palju kurvem lugu, kus naine laseb mehe maha. Video valmis koostöös firmaga Caviar Productions / Contast Eye, seal oli tegelikult kaks režissööri: minu poolt oli story ja Kaimar Kuke idee oli rabas toimuv bändi-set. Selles videos pole midagi väga erilist, aga tulemus on üsna veatu, ühtlane ja stiilipuhas.

Teine sinu tehtud video, mis täna auhinnale kandideerib, on Iirise “Melyse”. Kuidas sa selle tehniliselt õige keerukana näiva loo teostasid?

Iirisel oli mõte olemas: vannituba ja vann, kus ta tantsib ja laulab. Tal on väga ulmelised ideed, pidime teda natuke maa peale tooma, et eelarvesse mahtuda. Mina pakkusin välja, et ta võiks vanniga ühest kohast teise reisida. Arvutiga lisatud efekte on seal tegelikult vaid ühes kohas – ma ei tahaks siin avaldada, kus –, aga kõik ülejäänu on ikka kohapeal lavastatud, ka see, kuidas vann mööda raudteed sõidab. Selles videos on väga häid ja halbu kohti, ta on ebaühtlane, aga tööprotsess oli huvitav.

Loodus tundub olevat üks asju, mis su töödes on olulisel kohal?

Nojah, Eestis lihtsalt pole kuhugi eriti minna. Linn ei näe reeglina väga ilus välja ja siseruumides on kallis, sest sul on vaja valgusparki, aga looduses võib õnnestuda loomuliku valgusega hea tulemus saavutada. Võsa on kole, aga männimetsas on ju midagi erilist.

Niipalju kui ma tean, pole Eesti bändidel videote tegemiseks reeglina raha, tehakse põlve otsas ja ilma eelarveta. Kas ma eksin? On nende tegemine tulutoov ettevõtmine või pigem kulukas hobi?

Paremal juhul makstakse Eestis kulud kinni. See ei ole äri, see on kallis hobi. Üldjuhul otsin oma projektid ise, sest Eestis on nii vähe neid bände ja lugusid, mis väärivad sellist muusikavideot, et ma panen sinna alla kaks kuud oma elust ja võib-olla ka oma raha. Kui muidugi on olemas eelarve, siis võin teha ka tellimuse peale, aga siis võtan seda kui tööd – vabast ajast ja tahtest tehes peab muusika mulle ka meeldima.

Igapäevatööna teen promofilme, reklaame ja dokumentaalfilme. Reklaam on tegelikult ka suur väljakutse, seda saab võtta tõsiselt ja teha korralikult. Kunagi tulevikus tahaksin ka täispikka filmi proovida, aga ma tean, kui palju on mul veel areneda. Eesti filmidest meeldivad mulle kõige rohkem “Tallinn pimeduses” ja “Püha Tõnu kiusamine”.