See mees ei ole hull!
"Keisri hull"
Autor Jaan Kross. Lavastajad Peeter Tammearu ja Jaak Allik.
Mängivad Peeter Tammearu, Meelis Rämmeld, Triinu Meriste, Leila
Säälik, Ott Aardam, Karol Kuntsel jpt.
Esietendus Ugala teatris
30. septembril 2006.
Keisri hullu" lavaletoomise fakt ise pakub paeluvaid vastasseise, mille lõpptulemusi on enne etendust väga raske ennustada: keiser hullu (võim vaimu) vastu, päevikuvorm teatraalsuse (kõige intiimsem kirjandusžanr kõige ekspressiivsema) vastu, Võisiku Peterburi vastu, feodalism ("Keisri hullu" tegevusaeg) hilissotsialismi (romaani kirjutamisaeg) vastu.
Näidendil on kaks ajalist fookust: keisrite Aleksander I ja Nikolai I valitsusaeg (küps absoluutne monarhia) ning romaani kirjutamise aeg. Ja sõnum, mida Kross oma kaasaegsele aastal 1978 edastas, kajab tänagi kuuldavalt saalis. "Keisri hullu" ideed on igikestvad. Eriti võimas on lavastuse finaal, mis palju seletab, aga veel rohkem mõistatuseks jätab.
Krossi iseloomulik, nii sõnakasutuses kui mõttearenduses kentsakas-veiderdav tekst on paljusid parodeerima ahvatlenud. Ugala lavastuses on seda hoolega välja sõelutud. Dialoog pole enam autoripärane, vaid teatraalne, see ei kaota midagi Krossi teravmeelsusest, kuid lisab kõvasti kompaktsust. Ugala "Keisri hull" on stiilipuhas ideedraama.
Nii suurte vooruste juures on kummaline, et kogumulje jääb siiski puudulikuks. Suurim viga on selles, et vaimu ja võimu, tõe ja vale, hulluse ja normaalsuse konfliktide tulevärgis jäävad näitlejad üksnes nende konfliktide andmekandjateks, kaotades igasuguse isikupära. Romaan on küll laitmatult dramatiseeritud, kuid dramatiseeringut ei kanna mitte karakterid, vaid fraasid. 23 aasta pikkune tegevusaeg väljendub vaid aastaarvudes tablool, mitte tegelaste mängus. Esimene võrdlus, mis pähe tuli, oli nukuteater.
Näiteks Aleksander I oli laval ka Vanemuise "Pühakus" (Riho Kütsar). See oli igati meeldejääv kuju, just selline nagu "Keisri hullu" kavaleht Napoleoni sõnadega ütleb: "Kaval kui naine, terav kui habemenuga ja ebakindel kui merevaht". Ugala Meelis Rämmeld oli selle kõrval vari.
Teiste tegelaste kohta nii selgeid paralleele kahjuks tuua ei saa, aga elusa ja lavalise vahe on neil sama suur - Triinu Meriste Ewast episoodiliste tegelasteni. Ewa muinasjutuline tõus Tuhkatriinust printsessiks pidanuks ju temas mingeid emotsioone ja sisekonflikte tekitama, mitte sundima langetatud pilgul ringi käima nagu halastaja Maarja Magdaleena.
Loogilisemad ja elusamad tunduvad need tegelased, kes varjupoolel olema peavadki: Ewa isa ja ema (Tarvo Vridolin ja Anne Valge) ning suurel määral ka vend Jakob (Aarne Soro). Viimane on üldse lavastuse võtmetegelane. Just tema kujundab lavastuse üldiseloomu: elegantse, mõtterikka, kuid rangelt mahasurutud tunnetega (kõnekas pisiasi: erinevalt romaanist pole Jakob lavastuses perekonnainimene).
Mis puutub peaosalisse, "Keisri hullu" Timotheus von Bocki ehk Peeter Tammearusse, siis nii normaalseid tegelasi näeb Eesti laval üliharva. Sama hästi võiks hulluks tembeldada Leonhard Merzini õpetaja Lauri "Kevade" filmis. See ei tähenda, et Tammearu halvasti mängiks - vastupidi, normaalsust on ju tunduvalt raskem värvikalt edasi anda kui hullumeelsust! Teises vaatuses ta küll paar vimkat viskab, aga seda jääb väheks. Teine vaatus on üldse värvikam ja mis peaasi, läheb tõusujoones. Tänapäeva Eesti omadramaturgia üldpildis, kus valitsevad poksimatši "üks - pete - kaks - löök" stiilis dialoog ja tegevus, mõjub konfliktide sordiini all hoidmine "Keisri hullus" siiski vaheldusena.
"Keisri hullu" põhiteema - dissidentlus - pole enam päevakorral. Probleem pole ammu selles, kas inimene, kes valitsusele tõtt räägib, on hull, vaid hoopis selles, kas inimene, kes valitsust ei sõima, on loll. Aga see, kas ja kui palju on tõerääkimine ja hullumeelsus kattuvad mõisted, on igihaljas ja erutav teema. Meenutage juhtumit nii kangelaseks kui reeturiks nimetatud Halliste valijamehe Ene Maateniga. Tema ongi üks tänapäeva Timotheusidest.
Lõpuks lühidalt spordist ehk alguses mainitud vastasseisude tulemused: keiser versus hull - esimese tasavägine punktivõit; päevik versus teater - viik; Võisiku versus Peterburi - esimese seljavõit; feodalism versus sotsialism - katkestati teise ilmse ülekaalu tõttu.
Eesti rahvas armastab Krossi, sest ta on meie kõige aristokraatlikum kirjanik. Ta kajastas eestlastest aadlike ja intellektuaalide elu rahva kõige sügavama allasurutuse perioodil (kindral Michelson, Balthasar Russow) ning tõstis sellega eestlaste eneseteadvust nõukogude perioodil. (Ei nõua just erilist mõttesügavust, et Timotheus von Bocki ja kasvõi Johannes Hindi vahele võrdusmärk tõmmata.) Ka tema hilisemate ajalooperioodide eestlastest tegelased, näiteks "Wikmani poiste" ja "Kajaloodi" omad, tunduvad kui aj3adli-instituudi seinte vahelt välja astunutena: seisuseuhked, aktiivsed, laia silmaringiga. Nõnda on loomulik, et üldsuse arvates peaks Rootsi kuningliku (sic!) akadeemia poolt väljaantav Nobeli kirjandusauhind eelkõige temale kuuluma. Sest üks, mis pole 28 aasta jooksul muutunud, on eesti kultuuri igatsus eesti aadli järele.
Ka "Keisri hull" toidab eesti aadli-igatsust rikkalikult. Lisaks Ewale, kes abiellumise tõttu otseselt aadliseisusesse jõuab, on ka tema vend Jakob olekult rohkem aadlik kui talupoeg (oskab prantsuse keelt). Timotheus jälle mõjub pigem eestlase kui baltisakslasena. Eriti meeldejääv on stseen, milles ta vangipõlve ja äia kingitud saapaid meelde tuletab. ("Südamel hakkas saapasääres soe.")
