Mart Avi eelmised albumid olid hämaramad, hermeetilisemad, sisendades klaustrofoobiat ja kummitusekartust – „After Hoursi“ (2013) valdas mingi viktoriaanlik või Poe novellidele omane rõske spliin, „Humanista“ (2015) mõjus „„Hukkunud Alpinisti“ hotelli“ laadis popmodernistliku, kuid mitte vähem kõheda registrina võõraste planeetide ja eluvormide kontaktikatsetest. (2013. aasta pisitiraažilist soulkaraoke-kassetti „Crooner Tapes“ on raske pidada enamaks naljatlevaist hääleharjutustest, aga ehk peaks selle raskuse kunagi ületama? Mitte nüüd, mitte veel.)
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,28 € Osta artikkel