Segipaisatud slaidid, aga ikkagi seotud
Lähipäevadel on Kanuti Gildi saal koreograaf Mart Kangro (sündinud 1974) lavatööde päralt. Näha saab uut etendust "Out of Functions" (kaastegevad Manuel Pelmus Rumeeniast ja Krõõt Juurak) ning varasemaid soolosid "Start. Based on a True Story" ja "Mart on Stage" (Eesti teatri aastaauhind 2003). Kogu üritus koondub pealkirja alla "Mart Kangro eri".
Mart Kangro on tantsu õppinud Tallinna Pedagoogikaülikoolis, trupis Fine 5 ja seminaridel nii kodu- kui välismaal. Talle pole võõrad eri žanrid varieteetantsust modernini. Teinud koostööd rahvusvahelise mainega koreograafidega, nagu Thomas Lehmen, Mai Murdmaa, Charles Linehan ja Xavier Le Roy. Praeguse seisuga laias ilmas tõenäoliselt tuntuim nüüdistantsu tegija Eestist.
"Mart Kangro eri" kõlab uhkelt. Mis tunne on nii noores eas sellist retrospektiivi teha?
Nojah, me siin ka naersime, et… Aga ega ma sihukese enesekultusega ei tahaks veel väga tegeleda. Minu panus on teha etendusi ja Kanuti Gild tuli mulle appi neid näitama. Väljahõigatud formaat on Kanuti Gildi pakutud. Ma vähemalt loodan, et tõelise retrospektiivini on mul veel aega.
Tõuke andis ka see, et inimesed on palju küsinud, et millal ja kus saab näha neid minu vanu soolosid. Kuna neist räägitakse ja sõidan nendega mööda maailma ringi... Mõtlesin, et nüüd on viimane aeg neid Eestis taas näidata.
Võiks rääkida verivärskest etendusest.
Seal on koostöökogemust saksa koreograafi Thomas Lehmeniga. Thomas on süsteemiteooriast lummatud. Ta aretab erinevaid süsteeme ja struktuure, mis organiseeriks inimesi etenduse situatsioonis. Et etendus leiaks aset just nüüd ja praegu, kuid poleks puhas improvisatsioon, vaid toimiks teatud reeglite ja koodide alusel.
Näiteks jalgpalli me võime võtta kui struktureeritud tegevust. Seal on ju mingid reeglid, mis panevad inimesi liikuma ja motiveerivad. Mõte on leida teatris midagi analoogset, mis motiveeriks näitlejat. Spordis on värav see, mis motiveerib.
Mis võiks teatris olla sellisteks väravateks nagu spordis?
Teatris võivad need nõndanimetatud väravad olla mis iganes. Tantsus sa võid huvitavalt ja esteetiliselt ilusa kompositsiooni kokku panna ja see võib olla, mis sind motiveerib lavastama.
Aga nojah, mina ei tea, see mind ennast jälle väga ei huvita.
Ahah. Aga mis sind huvitab?
Kui vaadata etendust akadeemilises teatris, siis see areneb kronoloogiliselt. Üks tegevus viib teiseni, sealt areneb välja mingi sündmus ja nii edasi…
"Out of Functionsis" puudub meil kronoloogia.
See on lugu, kus lugu iseenesest ei ole. Võiksid võrrelda, et kui vaatad slaide, mis on karbis segi paisatud. Esmapilgul nende vahel sidet pole, aga tegelikult ikkagi on, sest nad on ju ühest karbist. Meie jällegi oleme teatris ja see meie kogemus teatrist juba seob.
Teine moment on see üldise ja privaatse vahekord. Väga tihti on nii, et lähed küll teatrit vaatama, aga see eriti ei huvita sind, sest jääb kaugeks või nii. Kuidas seda isiklikku ruumi avada, huvitab mind. Kuidas esmapilgul väga isiklik tegevus võiks olla lähenetav kõigile.
Etenduse pealkiri ütleb, et funktsioonidest väljas või korrast ära. Mis mõttes?
Teemaks on, kuidas informatsiooniga manipuleerida. Mis hetkest üks liigutus muudab tähendust. Näiteks tervitamine. Kui ma tulen ja surun su kätt ühe korra, siis sa võtad seda kui tereütlemist. Aga kui seesama tegevus hakkab laval korduma, siis liigutuse sotsiaalne tähendus ehk funktsioon kaob ja ta muutub illustratiivseks žestiks, mis võib-olla omab mingit vihjet sellele sotsiaalsele tegevusele, mis on teretamine.
Näitame tegevusi, mis on oma harilikust funktsioonist natuke nihestatud. Mängime selle peale, et vaataja tunneks ära, et on vihje sellele või sellele. Ja see võiks mõjuda ergutavalt. Panna mõtlema.
On sind teatrit tehes huvitanud pidevalt samad asjad või on need aja jooksul muutunud?
Algul ma olin lihtsalt hästi loll, ei teadnud midagi. Mul oli arusaam teatrist kui asjast, mis on iseenesest mõistetav. Et teatril on oma koht ja nii käibki.
Aga mida vanemaks sain, seda rohkem hakkasin teatrit nägema mitte isoleerituna ühiskonnast, vaid nii, et kõik on omavahelises mõjus – kaasa arvatud see, kes on meie kultuuriminister antud hetkel.
Loodan, et see ei kõla liiga suurelt, aga pärast oma tudengitöid olen tegelenud enam-vähem sama asjaga – teatrisemiootikaga enda meelest. See on samas nagu ka kriitika teatri aadressil. Mind huvitab, milline positsioon teatril on ja milline see võiks olla.
Aga ikkagi – miks teed just tantsuteatrit ja mitte miskit muud?
Inimkeha on midagi sellist, millega igaühel meist on kogemus. Igaüks oskab sellega seotut võrrelda või kõrvutada või sellega suhestuda, ta on üks väheseid selliseid asju. Ta ei ole võõras. Teineteisemõistmine ja arusaamine ja kommunikatsioon – hea objekt, mille pinnalt neid asju vaadelda.
Aga ega ma praegu ei teeks eriti vahet – kaasaegne tants ja teater on minu meelest üks. Üks esituskunst. See oli möödunud sajandi asi, et teatrietendused ja tantsuetendused olid eraldi.
Oled rahul?
Tihtipeale mulle nii õudselt tundub nendest tantsuasjadest rääkides, et räägid nagu mingit oma asja, mis kedagi ei koti, ja jubedalt üritad selgeks teha midagi...
Ma ei tahaks päris kapselduda sinna tantsu sisse, üritan pidada kriitilist distantsi. Jah, tihtipeale tants sulgub väga iseendasse ja tegeleb endaga ja tegijate silmaklapid lähevad aina kitsamaks. Ma loodan, et seda minuga ei juhtu.
"Mart Kangro eri"
Tallinnas Kanuti Gildi Saalis – "Out of Functions"
2. veebruaril, "Start. Based on a True Story" 3. veebruaril, "Mart on Stage" 4. veebruaril.
Etendused algavad kell 19.30.
Loomuliku enesekindlusega, kontsentreeritud kunstnik
Mart Kangro etendused on tihti väga personaalsed, aga tundub, et ta avab oma sisemaailma kõigile. Ma pole üldse kindel, et see tegelikult nii on, ja see muudab tema etenduste või projektide jälgimise põnevaks. Temas on eestlastele mitte nii omast loomulikku enesekindlust ja kontsentreeritust. Selle kõigega on ta loonud oma stiili, mis selgelt eristub teistest nii Eestis kui mujal.
Kuna Kangro uue etenduse puhul on ikkagi tegemist trioga, siis võib see tähendada mingi uue tee algust tema jaoks. Eriprogrammiga püüame võimaldada publikule samasugust süvenemist, nagu on Kangrol oma etendusi tehes. Rohkem analüüsivat suhtumist. Arusaama mõtteviisist. Võimalust seda loovisikut avada. Üks selline eriprogramm oli eelmisel aastal ka ZUGA ühendatud tantsijatega ning kui põhjust on, tuleb neid veel.
Priit Raud
Kanuti Gildi Saali kunstiline juht
