Juba “Prantsusmaa avastamises” üllatas lugejat omapärane nurk, mille alt teemale läheneti. Raamatu kirjutamiseks läbis autor jalgrattaga mööda Prantsusmaad ringi sõites üle 22 000 kilomeetri, lisaks sellele istus ta veel neli aastat raamatukogudes. Tulemuseks oli midagi sootuks erinevat tavapärasest ajalookäsitlusest või reisijuhist. Graham Robb jätkab talle omast mittetraditsioonilist teemakäsitlust, kirjutades Pariisi ajaloost pariislaste seikluste kaudu. Raamatu tegelased ja nende lood on tõesed, kuid autor kasutab belletristlikku esitusviisi – ta ei too lugeja ette mitte fakte, vaid visuaalselt tajutavaid pilte minevikust. Üks lugu on esitatud lausa filmistsenaariumina.

Sissejuhatuseks kirjeldab Robb iseenda esimest kogemust koolipoisina Pariisis käies. Raamat algab lausega, mille Robb (vähemalt eestikeelses tõlkes) oleks justkui Lutsult laenanud: “Kui mina Pariisi jõudsin, oli Bastille juba kadunud.” Järgmise looga hüppab Robb ajas mõnisada aastat tagasi ja manab lugejate ette noorukese kahurväeleitnandi, kes Pariisis oma süütuse kaotas. Seda häbelikku algajat sõjameest sai maailm peagi tundma geniaalse väejuhi ja kõikvõimsa keisri Napoleonina.

Kokku kahekümnes peatükis astuvad eri ajastute Pariisi miljöös lugejate ette rohkem või vähem tuntud tegelased: Marie-Antoinette revolutsionääride käest põgenemas, Charles-Axel Guillaumot Pariisi-aluseid katakombe rajamas, parun Georges-Eugène Haussmann linna tänast ilmet kujundamas, Adolf Hitler võidetud Prantsusmaa pealinna külastamas, Charles de Gaulle ja François Mitterrand imepäraselt atentaatidest pääsemas, näitleja ja laulja Juliette Gréco ning džässtrompetist Miles Davis oma kuulsusele teed rajamas jne.

Aga raamatu kangelased on ka lihtsad tööinimesed, kurjategijad, politseinikud, mässavad üliõpilased ja immigrandid, nii nimelised kui ka nimetud. Kronoloogilises järjestuses jõuavad lood Nicolas Sarkozy ajastuni välja. Raamatu lõpust leiab lugeja Pariisi ajaloo kronoloogia, allikate loetelu peatükkide kaupa ning Pariisi kohanimede ja üldregistri.

Heas raamatus võib hea tahtmise korral leida ka puudusi. Kui muidu annavad kõvad kaaned raamatule plusspunkte, siis praegusel juhul need ainult raskendavad raamatu sattumist Pariisi reisija kohvrisse. Raamatusse trükitud linnaplaan on nii hall ja udune, et selle asemel sobib paremini kasutada kas või näiteks tasuta jagatavat Galeries Lafayette’i reklaamvoldikut. Samuti on raamatus olevatel mõnedel väikestel hallidel fotoruutudel raske midagi eristada. Graham Robbi kirjanduslikud kõrvalepõiked ja tekstikaunistused tunduvad aeg-ajalt autori kontrolli alt väljunud liialdustena. Muidugi võib tekkida küsimus, miks autor on teinud oma raamatus just sellise peategelaste valiku ja mõni huvitavama elulooga persoon on välja jäänud. Näiteks allakirjutanu oleks tahtnud väga leida siit “Euroopa isa” Robert Schumani, kuid võib-olla on Robbil plaanis temast kirjutada “Pariislaste” teises osas või lausa eraldi raamatuna. Tuleb talle selleks jõudu soovida ja loota, et edaspidigi saab lugeda Graham Robbi kirjatöid eesti keeles.


Graham Robb

“Pariislased. Pariisi ajalugu seiklustes”

Tõlkinud Triinu Pakk. Varrak, 2012. 479 lk.