Kunstihoones avatud näituse pealkirjastamiseks on kasutatud ladinakeelset väljendit obscurum per obscurius, mida kuraatorid on tõlkinud kui “selgitades ebamäärast veelgi ebamäärasemaga”. Pärast näitusekülastust jäi aga siinkirjutajale pähe vasardama hoopis mõte, et eelteadmiste ja isikliku kogemuse puudumise tõttu jääb näidatav paljudele publiku hulgast mõistetamatuks. Veelgi enam – arusaamatus ja väärtõlgendus kanduvad katkematu ahelana läbi kriitiliste kunstnike ja repressiivsete religioossete institutsioonide kuni (juba definitsiooni kohaselt) inimmõistusele haaramatu teispoolsuse ja kõrgema jõuni. Lisandub veel tänapäeva kunsti puhul kahjuks liigsage vajadus teose mõningasekski mõistmiseks selle kõrval olev tekst läbi lugeda...

Ja kokku saamegi katse mõistetamatut ehk usku selgitada veelgi mõistetamatumaga ehk tänapäeva kunstiga. (Ääremärkusena olgu mainitud, et kui keeleoskus vähegi kannatab, on kontseptsioonitekste soovitatav lugeda inglise keeles – eesti tõlked moonutavad kohati nii religioosset terminoloogiat kui ka kunstniku intentsiooni, süvendades ebamäärasust taluvuse piirini.)

Õigluse huvides olgu siiski kohe lisatud, et korraldajate kavatsuseks oli arutleda religioonide konflikti üle, mis küll avaldub eelkõige teatavate tänapäevaste religiooni valupunktide esiletoomises nii selle suhetes poliitika, sekulariseerumise kui individualismiga. Näituse algtõuge oli aga Venemaal puhkenud õigeusu kiriku esindajate ja grupi vene kunstnike tüliküsimus, mis riigivõimu toel kumuleerus läänelikku sõna- ja usuvabadust soosivaid inimesi nörritavaks kohtulahendiks. Seda traumat on näitusel viibides ja kunstiteoste valikus ka tunda. Ent avatud ja haritud vaatajale pakub näitus peale selle ka küllaga mõtlemisainest nii ühiskondlike suundumuste kui isiklike veendumuste selitamiseks.

Osalevad 30 kunstnikku on adresseerinud kolme suuremat monoteistlikku religiooni – judaismi, kristlust ja islamit. Näituse reklaamikampaanias on esile tõstetud kaks löövaima kujundikeelega kunstiteost. Aleksandr ­Kosolapovi skulptuuridegrupp, mis auväärselt pronksi valatuna ja akadeemilisi kunstikaanoneid järgides kujutab käsikäes sammuvaid Leninit, Miki-Hiirt ja Jeesust, on tõlgendatav kristluse, kapitalismi ja kommunismi ideoloogiate ühele pulgale asetamisena. Tema teises meediasõbralikumas teoses on tuntud kiirtoidu-gigandi posteritele lisatud imalmagusa kitši võtmes kujutatud Jeesuse pale. Slõuganitena on kasutatud kristlikku armulauasakramenti asutavaid piiblilauseid “see on minu ihu” ja “see on minu veri”, mis siinkohal viitavad burgerile ja kokale. Vaataja võib seda käsitleda vihjena kiriku kaubastumisele või materiaalse tõstmisele sakraalsesse staatusse.

Eesti kunstnike huviorbiidis on individuaalse ja institutsionaliseeritud üleloomulikuga suhtlemise vastuolu (oma isa haual tantsiv Jaan Toomik versus pidulik matuserongkäik, eripärane piiblilugemine kunstnikepaar Rodgersite pereringis), religioossete rituaalide mehaanilisus nii heas kui halvas mõttes (Anu Juurak ja Leonhard Lapin), usuõpetus lastele mitmest aspektist (Liina Siib ja Peeter Laurits). Väliskunstnike tähelepanu all on muuhulgas feministlik lähenemine, müütide paljastamine, usutekstide mitmetitõlgendatavus, ja üha uuesti ja uuesti – usuline ideoloogia ja institutsioon kui koletislik masinavärk, mille hammasrataste vahele inimgrupid või üksikisikud on jäänud.

See kergitab viimaks küsimuse – kui Venemaal, Iraanis ja mujalgi nõuab valitseva religiooni kritiseerimine kodanikujulgust ning isegi elu ja tervise ohtu­seadmist, siis Eesti tingimustes sarnaneb see pigem maaslamaja ­löömisega. Eesti usklikel näib küll pikaajalise praktika tulemusel tekkinud olevat teatav immuunsus, igatahes reageerivad nad üldjuhul rahvusomase eneseiroonia ja kristliku teise külje (teise põse) ­keeramisega. Näituse raames toimunud seminar oli selle ilmekaks näiteks, ka ühe obskuurse usulahu protestikatse jäi mannetuks ja vastukajata. Ehk toimib näitus siis eestlastele tutvustusena sellest, mis muredega mujal maailmas maadeldakse...