Selleks, et armastada naisi ja vagiinasid
Eve Ensler. “Vagiina monoloogid”
Lavastaja Elina Männi
(London)
Osades Anne Paluver, Kiiri Tamm, Hilja Murel, Carita
Vaikjärv
Kunstnik Dagmar Kase
Esietendus Viljandi Draamateatris
Ugala 29.jaanuaril 2003.
Näidendi autorist polnud varem midagi kuulnud, küll aga lavastajast. Kümmekond aastat tagasi õppinud Tartu Ülikoolis ajakirjandust, seejärel juba teatritegemist Londonis ja USA-s ning lavastanud neis paigus ka kümme projekti. Eestis aga esimene lavastus. Huvi lavastaja vastu aitas üles kruvida ka tema portree Eesti Ekspressis. Lavastaja ise ütleb, et “need naised, kelle lugusid te täna õhtul kuulete on kõik kogenud patriarhaalsest maailmakorraldusest tulenevat otsest või kaudset vägivalda, mis on nende mõtlemise vähemal või suuremal määral sassi ajanud.”
Nii meediast kui ka kavalehe tekstist sai selgeks, et tegu on ühe feministliku lavatükiga. Või nagu näidendi autor ise räägib, on seda vaja “selleks, et armastada naisi ja armastada vagiinasid. Et ennast rahuldada, et õpetada oma armsamaid meid rahuldama, et olla kohal oma vagiinades, et neist valjult rääkida, et rääkida nende näljast ja valust, üksindusest ja huumorimeelest” ja nii edasi, lõputult, õigustamaks mida? – eks ikka naise suveräänsust meie jätkuvas patriarhaalses elukeskkonnas.
Ja etendus algas. Kottpimedus saalis kontsentreeris tähelpanu, kuni hakkas kostma Anne Paluveri professionaalne ning meeldiva tämbriga hääl. Ta on üks neljast naisest, vagiinast, kui nii öelda. Ja sundimatult räägib ta vagiinast, selle rahvapärastest sünonüümidest. Nii Paluver kui ka teised naised teevad seda vägagi diskreetselt. Unustasin ära veidi tõrjuva pealkirja. Rõve igatahes polnud. Tekkisid mingid seosed meestega, kes ropendavad, eriti kui nad joobes on: siis lugematud vitud ja putsid aina lendavad. Meenusid paar tuttavat meest, kes kaine peaga ülimalt viisakad, nii käitumiselt kui sõnades, aga niipea, kui purju jäävad, hakkavad pidurdamatult ropendama, ja ikka ja jälle naistest.
Esimene vaatus kuluski selleks, et naised rääkisid oma vagiina tundmaõppimisest, igaüks veidi erineva vaatenurga alt. Ja nii kuni vagiina personifitseerimiseni. See oli eriti ilus monoloog, lausa poeesia, kui üks naistest võrdsustas vagiinat jõega. Teine aga pajatas, kuidas tutvus lesbikuga ja et see polnudki nii ebameeldiv – sai korduvalt orgasme. Kui midagi vastu hakkas, siis ehk orgasmide rohkus ja eneserahuldamise mehhaanika. Sellega ka esimene osa lõppes: neli naist sinistel vahtkummist madratsitel kooris onaneerimas. Aga sedagi tehti mingi distantsiga, ja irooniaga.
Lavakujundus ja eriti muusika sobitamine vajalikesse kohtadesse, leevendasid toimuva vastuvõetavaks, ning kutsusid nii mõneski mehes kui ka naises esile naeratuse.
Vaheajal pöördusid meie poole Sakala ajakirjanikud, et noh, kuidas on? Hea on, huvitav, vastasime, ja me ei saa aru, miks alla 14-aastastele ei soovitata. See ju lausa seksuaalpedagoogiline etendus. Ega kõik emad oma tütreid paremini kasvatada vist oska, aga tütarlapsed ju nii väga vajavad seda. Kas mitte teha etenduse ühiskülastusi tütarlastele, seksuaalhügieeni tundide asemel?
Teises vaatuses võtsid monoloogid traagilisema ilme. Ühte naist (vagiinat niisiis) oli sõdurite poolt grupiliselt vägistatud, teist vägistas ja kuritarvitas meestuttav ja juttu oli ka mõnest äpardunud seksuaalkogemusest. Jälle tõusis esile Anne Paluveri poolt mängitud naise lauskoomiline seksuaalkogemuse monoloog. Ja millise mahlakusega paiskas ta uputava vagiina partnerile näkku, ja nüüd siis ka saali. Naer saalis missugune! Kohati naerdi südamest ka laval ja tehti seda siiralt, vahenditult (Carita Vaikjärv). Ei kübetki labasust, kuigi oht selleks oli kogu aeg õhus.
Tuli ju naeruvääristada, välja naerda mehi. Ja seda tegid kõik neli naist jõukohaselt, ja mis lõppkokkuvõttes oli siiski (nüüd kirjandusteadusliku sõnastuse järgi) teatraalne diskursus või narratiiv. Kas nüüd postmodernistlik, aga sinnapoole kindlasti.
Kui monoloogidele midagi ette heita, siis kohati jäid parajasti vaikivate vagiinade osatäitmised läbi lavastamata, vaikivad naised ei osanud laval endaga midagi peale hakata. Ja seda isegi Anne Paluver, noortest näitlejatest rääkimata. Aga see oht on alati ja igasuguste monoloogide lavastamisel, ei aita ka liikumise mitmekesistamine.
Etendus oli elamuslik, isegi väga. Kuid ega teist selletaolist, nii vahetut naisekeha avalikustavat näitemängu enam küll näha ei taha. Küllap on vist kõigi selliste üdini temaatiliste näidenditega nii, et saab kirjutada ainult ühe eksemplari, kõik järgmised on tahtmatult kordamised.
Kerge hirm enne lõppu siiski tekkis. Ei osanud kuidagi ette aimata (teksti polnud lugenud), kuidas näidend lõpeb, mismoodi lavastaja lõpetab. Sest kohati hakkas midagi juba korduma, nii tekstis, kui ka näitlejate mängus. Ja siis monoloog sünnitamisest. Ning esitati see hoopis teises registris, teise tundevarjundiga kui varasemad, ja kui näitleja Hilje Murel lõpetas ning kõik neli naist kummardasid, oli kogu lavastus paigas. Vagiina – minu jaoks siiski püha koht naise kehas, tulin ju minagi selle kaudu siia maailma -- sai oma väärika koha tagasi. Ja kui küsida, miks seda lavastust vaja oli, siis las vastab autor Eve Ensler ise: “Selleks, et armastada naisi ja vagiinasid.”
