Läinud nädalavahetusel täitis nii sotsiaal- kui pärismeediat Tellis­kivi loomelinnakust alguse saanud pentsik konflikt. Nimelt võeti seal ootamatult maha üks fotonäitus, mis kujutas mootorratastega naisi. Tegemist polnud mingite erootiliste piltidega, tsiklisõitjatest naised olid igati siivsad ja poseerisid oma hobi propageerimise eesmärgil.

Nagu lõpuks selgus, oli probleem puhttehniline. Suure kära tekitas keegi Telliskivi asjapulk, kes andis näituse korraldajatele ja meediale „põhjendamatuid ja pastakast välja imetud ettekäändeid, mis on tänaseks oma elu elama hakanud“. Ilmselt polnud siis olemas ka „linnaku tiimiliikmeid ning mõningaid kogukonnaliikmeid (kel on muuhulgas varateismelisi lapsi)“, kelle jaoks olid „mõningad fotod siiski liiga naisi objektistavad ja väljakutsuvad“ ning keda sotsiaalmeedias kohe lumehelbekesteks tituleeriti. Ent kõige peale solvuvad ja kaebavad lumehelbekesed on ometigi olemas, lihtsalt varem tunti neid seltsimees Tsäbovõitra nime all.

Seltsimees Tsäbovõitra oli nõukaaegse huumori- ja satiiriajakirja Pikker peatoimetaja Harri Lehiste loodud tegelaskuju*, kes ilmus ajakirja veergudele millalgi 1970. aastatel. Seltsimees Tsäbovõitra tegeles ainult ühe asjaga: kirjutas organitele ja instantsidele ülipõhjalikke kaebusi kodanik Tofelmanni peale, süüdistades teda riigivastastes tegudes ja nõudes meetmete tarvitusele võtmist. Need lood olid oma jaburuses nii mitu korda üle võlli keeratud, et isegi tsensuur ei pidanud vajalikuks neid keelata. Võib-olla lootsid valitsejad näidata oma režiimi progressiivsust võrreldes Stalini ajaga, kui Tsäbovõitratel oli kuldne põli.

Pikri-juttude ajal pidid Tsäbovõitrad küll tagasi tõmbama, aga välja ei surnud. Nende geenid on nii vägevad, et valitsejate, režiimide ega isegi tervete ühiskondlik-majanduslike formatsioonide muutumine neid ei hävita. Võib-olla püsivad nad vahepeal vait, ent see on vaid valmistumine vältimatult saabuvaks uueks kuldajaks. Ja Tsäbovõitrad jõudsid selle ära oodata!

Kui nende tegevus piirduks vaid Telliskiviga, poleks hullu midagi. Puhas nišivärk, tavalist inimest see ju ei puuduta, arvatakse. Ent Tsäbovõitraid innustab tegutsema ka Eesti Vabariik, viimati maksuameti kujul.

Kahe nädala eest ilmus ERRi veebiportaalis lugu pealkirjaga „Erasõiduks tööauto kasutaja saab „naabrivalve“ korras maksuametile üles anda“. Konkreetsemat tegutsemiskutset seltsimees Tsäbovõitratele on võimatu anda. Lõppude lõpuks ei vastuta kaebaja ju millegi eest, sellal kui kaebuse objekt peab oma süütust tõestama isegi siis, kui ta eksinud pole. 

* Tsäbovõitra lugusid võib lugeda Harri Lehiste raamatust „Valitud kaebused“ (Eesti Raamat, 1990, 237 lk).