Tema eraelu saadab lõputu klatš ja skandaal. Pidevalt pohmellilehane, räpastes teksades ja kulunud nahktagis Fassbinder on 70. aastate underground-gaybaaride püsikunde. Ta hiilgab piiritu ülbuse ja arrogantsiga, on sõltuv viskist, ebatraditsioonilisest seksist, vaaliumist ja kokaiinist, ta naudib oma armukeste ja töökaaslaste peal füüsilise ja vaimse vägivalla tarvitamist, avaldab meedias julgeid mõtteid Saksa tolleaegse ühiskonna kritiseerimiseks – "olen iga kell parem tänavapühkija Mehhikos kui filmitegija Saksamaal". Ent kõigest hoolimata meelitab tema vastuoluline isiksus andekaid inimesi ligi nagu magnet.

Püsitiimi, kellega ta enamjaolt kõik oma low-budget-filmid teeb, kuuluvad helilooja Peer Raben, näitlejannad Hanna Schygulla, Margit Carstensen ja Irm Hermann ning mustanahaline näitleja El Hediben Salem. Fassbinderi eemaletõukavas ja ebaromantilises isikus oli ometi mingi seletamatu jõud ja karisma, mis kogu seda kampa aastaid vahelduva eduga koos hoidis. Kuna Fassbinder ei põlanud ära ka naissuhteid, siis oli ta väidetavalt kogu oma tiimiga kas kordamööda või samal ajal ka seksuaalsuhetes. Lisaks sellele harrastas ta kokaiinidieeti – 30 grammi päevas.

Kõigile meeldisid Fassbinderi filmid, kuid keegi ei suutnud taluda Fassbinderi provokatsioone ja ohtlikke suhtemänge. Fassbinder teadis seda ja nautis seda olukorda. Ta meelitas ligi suitsidaalseid meesarmukesi, kellest üks poos end vanglas üles, teine leiti surnuna Fassbinderi korterist. Ka näitlejanna Irm Hermann proovis meeleheites aknast alla hüpata. Oma pulma näitlejanna Ingrid Caveniga kutsus Fassbinder isameheks oma tolleaegse poiss-sõbra. Fassbinderi filmivõtetel valitses alati täielik kaos – režssöör oli purjus, sõimas ja märatses; armuvalus endised, praegused ja tulevased poiss- ja tüdruksõbrad peksid hotellide sisustusi puruks, produktsiooniassistent samal ajal kõiki maha rahustamas. See kõik lõppes müstilisel kombel tavaliselt sellega, et üles sai filmitud Fassbinderi järjekordne meistriteos.

Filmirežissöörina algas Fassbinderi edu kohalike kriitikute silmis tema teise filmiga "Katzelmacher", kassamenule pani alguse film "4 aastaaja kaupmees", mida saab seekord näha ka Sõpruse kino filminädala valikus. Rahvusvahelise edu tõi talle rassismi-ja põgenikeprobleeme käsitlev film "Hirm närib hinge seest". Fassbinderi filmikangelased meenutavad tegelasi tema enda elust – nad on meeletult armastuse ja läheduse järele janunevad üksikud ja emotsionaalselt masohhistlike kalduvustega mehed ja naised, kes on nõus oma armastuse eest lõpuni võitlema iga hinna eest. Seetõttu lähevad nad aga vastuollu ühiskondlike tavade ja moraali igavese status quo’ga ning see viib need õnnetud inimesed hävingu ja surmani.

Fassbinder loob variatsioone vabaduse ja individuaalsuse puudumise teemadel, paljastades töölisklassi ja perekonna kui ühiskonna algrakukese mehaanilise toimimise tagamaid. Ta väidab, et sellised ühiskonnamudelid sunnivad inimesi pürgima materialistlike väärtuste poole, muutes need olulisemaks kui inimese enda.

Fassbinder ei suutnud kuidagi taluda oma filmide liigitamist peakangelaste järgi "meeste-", "naiste-" või "homo"-filmideks. Tema enda arvates rääkisid kõik tema filmid ühte ja sama lugu – tema nägemust 20. sajandi ühe hirmuäratavama riigi – Kolmanda Reich’i hiilgusest ja allakäigust ning kõigest sellest, mida selline riik ja haige ühiskonnakorraldus üksikindiviidile kaasa toob. Kõik muu – kangelaste sugu ja seksuaalsed eelistused – ei oma tähtsust ning on ainult vahend, mitte eesmärk.

Fassbinder suri nii nagu väga paljud tema filmikangelased – ületöötanuna, elust tüdinuna ning meelemürkidest joobununa. Ometi oli sellel arrogantsel ja keerulisel mehel elus üks ilus ja lihtne unistus – ta tahtis võita filmirežissöörina Oscari ja "olla inetu" Timesi esikaanel. Sellest jäi tal napilt puudu, kuid olgem ausad, tühja sellest Oscarist, kui tema filmides peituv valu, dekadents ja üksildus veel tänapäevalgi vaatajaid raputada suudab.

Fassbinderi filminädal kinos Sõprus 9.- 14. juunini.

Seansid algavad kell 21.
Filme juhatavad sisse Andrei Hvostov, Mart Rummo, Marianne Kõrver, Katrin Rajasaare ja Rainer Sarnet.
Esimene, 9. juuni seanss on kõigile tasuta.

Fassbinder: mõlemal pool kaamerat

PÖFFi suvekino ja Sõprus on seekord võtnud vaevaks publikule tutvustada Fassbinderi loomingu varasemat, ilmset mitte kõige tuntumat poolt. Tema kinohittide "Petra von Kanti kibedate pisarate", "Lili Marlene’i", "Querelle’i" ja "Veronika Vossi igatsusega" on tuttav nii mõnigi filmihuviline, kuid seekordne valik on rafineeritum – neid filme pidas Fassbinder ise oma loomingus kõige olulisemaks.

Kavas on Fassbinderi gängsteridraamad "Katku jumalad" ning "Ameerika soldat", irooniline nägemus filmitegemisest "Hoiatus püha hoora eest", üks Fassbinderi sotsiaalkriitilisematest filmidest "4 aastaaja kaupmees", autobiograafiline homoseksuaalsuse teemat puudutav "Vabaduse rusikaõigus" ning Wolf Gremmi tulevikunägemus Saksamaa ühiskonnast. Kahes viimases filmis mängib Fassbinder ise peaosa.

Fassbinder ei varjagi, et teda lummavad Hollywoodi filmid ning gängsteridraamades püüab ta kasutada sama stiili. Kuid Fassbinderi "hollywoodlikes" filmides on väga nihestatud atmosfäär. Tema karakterite teatraalsus ning filmide visuaalne keel muudavad sündmustest osasaamise kummastavaks. Fassbinder ei jutusta kunagi lugu otse. Ta paneb palju rõhku filmikeskkonna "kunstipärasusele" – valgusele, kaamera-ja kunstnikutööle, muutes seega kõik sündmused ja tegelased vaatajast distantseerituks. Ta jälgib kaameraga armutult oma tegelasi, näidates ilma ühegi liigse kaadrilõiketa nende piinarikast alandust ja emotsionaalset kokkuvarisemist. Nii suudab ta Hollywoodi gängsteridraama adapteerida Euroopa kinno nii, et sünnib täiesti uus kvaliteet.