Shanghai muutuste pärituules
Hiina ja Shanghai. Mõlemad nimed kõlavad kaugete ja eksootilistena. Eeldusel, et Hiina viisa taskus, lahutab meid Aasia hiigellinnast veel vaid üks samm - lennureis. Eestile lähim otselennuk stardib vennasvabariigist Soomest. Kui rattad Vantaa lennurajast lahti, kulub veel ligikaudu kümme tundi ja Finnairi teraslind maandubki Shanghais. Mõistagi saab rongiga ka. Sõit Tallinnast läbi Venemaa on küll elamusterohke, kuid vältab vähemalt nädala.
Shanghai Pudongi lennujaam asub linna südamest 60 kilomeetri kaugusel. Keskusse saamiseks on kontvõõral põhimõtteliselt kolm viisi ning esimesest variandist - bussisõidust - mugavam on takso. Viimane on kohalikus mastaabis võrdlemisi kallis, makstes umbkaudu 150 jüaani (üks jüaan on 1,6 Eesti krooni), ning samuti tuleks meeles pidada, et saada jälile sohvrile, kes tegelikult ka inglise keelt oskaks, on sama tõenäoline kui leida nõel heinakuhjast. Kui ise hiina keelt ei valda, on mõttekas soovitud sihtpunkt (võimalusel ristuvate tänavate nimed, mis on siinsete aadresside edastamise standard) juba varem kohalikus kirjas paberile kanda, et see sõidu alguses roolimehele esitada. Shanghai taksod on samas valdavalt puhtad ja korralikud. Mõned sohvrid kannavad isegi valgeid kindaid. Naljakas on vaid see, et juhikoht on muust sõitjateruumist plastklaasiga eraldatud, moodustades midagi puurilaadset.
Eelmainitud liiklemisvõimalustest hoopis põnevam on pärast saabuvate lendude värava läbimist järgida siniseid rongi kujutisega silte, soetada kassast ligikaudu 80 Eesti krooni maksev pilet ja sammuda perroonile. Õigupoolest ei oodata siin enam päris tavapärast rongi. See ultramoodne sõiduriist hõljub magnetpadjal, toimetab teid 30 kilomeetri kaugusele seitsme ja poole minutiga ning saavutab mõistlikes oludes kiiruseks 431 km/h. Et futuristlik rongisõit lõpeb veel praegu linna südamest eemal, järgneb sellele kesklinna jõudmiseks umbes 20minutiline kulgemine taksoga.
Tulenevalt geograafilisest asukohast - Huangpu jõge suudmes - on Shanghai püsinud olulise kaubateede sõlmpunktina juba 13. sajandist. Linna kiire kasv sai alguse 19. sajandil, mil hoogustus kaubavahetus Hiina ja läänemaailma vahel. Tõuke selleks andis 1842. aastal sõlmitud Nanjingi rahuleping, mis märkis Esimese oopiumisõja lõppu. Leppest tulenevalt oli Hiina sunnitud avama inglastele kauplemiseks viis asulat, sealhulgas Shanghai. Sellest ka linna südames, jõe läänekaldal paiknevad uhkeilmelised koloniaalajastust pärinevad ehitised. Nimetatud kaldapealne - Bund - on praegu vaieldamatult üks turistide meelispaiku. Kuni 1949. aastal kogu riiki haaranud revolutsioonini oli pulbitsev ja paheline linn kaupmeeste ja allilmaliidrite kontrolli all. Siinkohal teadmiseks, et Hiina kommunismi ajaloos täidab Shanghai väga olulist rolli. Nimelt loodi just siin 1921. aastal Hiina Kommunistlik Partei.
Nii nagu on mujalgi maailmas, jätab ka tänapäeva hiinlane järjest sagedamini esivanemate maakodu ja kolib linna, lootes seeläbi oma elujärge parandada. Kui veel 1978. aastal oli riigis linnaelanikke ligikaudu 20 protsenti, siis aastaks 2005 oli vastav näitaja juba peaaegu kaks korda suurem. Shanghai rahvaarv on kasvanud veelgi kiiremini. 1949. aastal elas siin 5,2 miljonit inimest, tänaseks aga (koos eeslinnadega) ligi 20 miljonit. Kiire arengu tulemusel on tekkinud omanäoline ja vastuoluline keskkond, kus põimuvad ja põrkuvad uus ja vana. Pilvelõhkujaid kerkib nagu seeni pärast vihma ja linna panoraam muutub iga kuuga. Veel hiljuti oldi seisus, kus ehitustegevus riigi teistes piirk ondades takerdus, kuna kraanad ja muu tehnika oli koondatud Shanghaisse...
Shanghai pürib mitte ainult Hiina, vaid kogu Aasia regiooni majanduskeskuseks. Hiina keskvalitsus on andnud Shanghai liidritele võrdlemisi laia tegevusvabaduse. Paljud näevad selles praeguste liidrite soovi näidata rahvale oma jõudu. Teisalt võimaldab majanduslikult tugev Shanghai kindlustada riigi positsioone välismajanduslikul areenil ja luua arusaama Hiinast kui turumajandust soosivast maast.
Üks eesmärke teel domineerimise suunas on seljatada Hongkong. Kui lähtuda sisemajanduse koguproduktist ühe elaniku kohta, möödub Shanghai analüütikute ennustuse kohaselt oma kodumaisest rivaalist aastaks 2010. Kui võrrelda tänast Shanghaid Hongkongiga, siis võiks öelda, et esimene on arenev ja teine arenenud linn. Igapäevase Shanghai tänavamelu kõrval mõjub käik Hongkongi teatud mõttes sanatooriumikülastusena, sealne linnapilt on märksa väljapeetum, tsiviliseeritum.
Kohalikud noored, vanadest rääkimata, teavad jutustada, kuidas kümmekond aastat tagasi laiusid linna läbiva Huangpu jõe idakaldal Pudongis hütid, põllu- ja karjamaad. 1990. aastal tutvustati piirkonna arenguplaani. Nüüd sealsetel laiadel sirgetel tänavatel ringi jalutades võiks miljööd kõrvutada Manhattaniga. Vahe on aga selles, et Pudong on turvalisem, puhtam, kasvab väga kiiresti ning ruumi selleks jagub. 2005. aastaks oli sealse infrastruktuuri arendamisse laekunud ainuüksi välisinvesteeringutest 30,8 miljardit USA dollarit (võrdluseks: Eesti 2007. aasta riigieelarve on suurusjärgus 6,1 miljardit dollarit). Muu hulgas on piirkonnas vabakaubandustsoon ja tehnoloogiapark. Tekkimas on omamoodi oaas, kuhu asuvad elama ka näiteks Siemensi, GMi, Inteli ja tuhandete teiste ettevõtete rahvusvahelised töötajad koos oma peredega, sest sealne ümbrus on paljudele tavapärasest Hiinast kodusem.
stjuuardit
Ärivaistu ja mammonalembuse poolest on Shanghai elanikud kogu Hiinas tuntud. Kaasmaalaste kirjelduse kohaselt on tüüpiline shanghailane pisut ülbe, liiga läänemeelne ja mõtleb äärmiselt omakasupüüdlikult. Shanghaid võrreldakse tihti pealinna Pekingiga. Esimene on tuntud praktilise lähenemise, arengu ja kiire elutempo poolest, teist teatakse pigem poliitika, kultuuri ja ajaloo keskusena.
Ilmselt on paljud Hiinas käinutest minuga nõus, kui väidan, et ringi liikumine, olgu siis kas või pimedas, üksi ja öösel, tundub turvalisem kui paljudes Euroopa riikides. Teateid intsidentidest Shanghais elavate läänekodanikest tuttavate või nende tuttavatega peaaegu ei ole. Ilmselt mängib siin oma rolli ka tõik, et riigiaparaat hakkab välismaalase kaebuse korral pisut kii remini tööle. Loomulikult ei tähenda see seda, et kõikidesse nurgatagustesse peaks luusima minema. Samamoodi nagu mujalgi maailmas, pole ka siinsed suurlinnad pikanäpumeestest kaugeltki mitte priid.
Valge- või mustanahaline inimene kohtab Hiinas võrdlemisi palju tähelepanu. Uudishimulikud on valdavalt positiivselt meelestatud. Meenub juhtum, mil jõe ääres jalutades kogunesid meie ümber kaugematest piirkondadest pärit elevil hiina turistid ja teesklesid, et teevad üksteisest pilti. Sellist nalja enam päris iga päev ka ei näe, vähemalt Shanghai-sugustes suurlinnades mitte.
Shanghaisse tasub kindlasti minna - vaatamist ja avastamisrõõmu on palju. See on otsekui kontsentraat kõigest, mis Hiinast ja tegelikult kogu maailmast leida on.
