Sherlock Holmes – esteedist härrasmees või kokaiinisõltlasest rusikakangelane?
Sherlock Holmes rõhutas detailide tähtsust. Ometi võttis Margit Adorf 17. jaanuari Ekspressis vabaduse arvustada Guy Ritchie tõlgendust Sherlock Holmesist, tuginedes detektiivi populaarsele kuvandile, mitte algupärase Doyle’i teksti tihedale uurimisele.
Adorf eksitab lugejaid juba esimese lausega: “Niipalju kui mina mäletan, on Sherlock Holmes olnud härrasmees, veidi kiiksuga esteet, igatahes ontlik peenetundeline gentleman.”
Arvustus põhineb ekslikul mäletamisel. Vaevalt saab pidada esteediks meest, kelle käed on kaetud happe söövituslaikudega ja kes ronib mööda Londoni urkaid. Esteedi elukaaslane ei peaks kurtma tube täitvate kemikaalide ja esemete üle, mis leiavad tee isegi võitoosi (“Musgrave’i rituaal”). Holmesi poissmeheliku elustiili võtab kokku “Skandaal Böömimaal”: ta on boheemlase hingega mees, kes veedab nädalaid Baker Streeti korteris raamatukuhilate all, kõikudes kokaiiniuimast tegutsemistuhinasse.
“Sureva detektiivi juhtumis” iseloomustatakse Mrs Hudsonit kui erakordselt kannatlikku inimest, kes suudab taluda Holmesi “äärmist korraarmastamatust”
(incredible untidiness), tema halvalõhnalisi eksperimente ning üleüldist vägivalla ja ohu atmosfääri.
Edasi nukrutseb Adorf, et detektiivist on saanud “lakkekrantsist rusikakangelane”.
Õnneks on uue filmi lavastaja Ritchie raamatutega hästi kursis: Holmesi oskusi poksiringis kiidetakse “Gloria Scotti” juhtumis ja “Nelja märgis”.
Esimeses tutvustatakse poksimist detektiivi ülikooliaegse lemmikuna, teises tunnustab kurikael McMurdo, et Holmes oleks selles vallas võinud kaugele jõuda, poleks ta otsustanud oma andeid detektiivitööle raisata.
“Etüüd punases” esitab nimekirja Holmesi oskustest: ta mängib hästi viiulit, on osav poksija ja mõõgavõitleja. Liigse märuli osas tuleb meenutada, milliste võtetega Holmes professor Moriartyst Reichenbachi joa juures võitu sai. Revolvrit kasutasid aga Holmes ja Watson näiteks tühja maja mõistatuses ja tantsivate mehikeste juhtumis.
Adorf näib ette heitvat loo liigset müstikasse kaldumist. Filmis ilmnevad aga selged paralleelid “Baskerville’ide koera” ja “Kuradijala juurega”. Justkui mööndusega nendib Adorf, et lahtised otsad said enam-vähem loogilise seletuse. Müstikale keemilise seletuse andmine on Ritchie olulisim tabamus! Kuigi Doyle’i juttudes kirjeldatud eksperimendid on kahtlase keemilise sisuga, viidatud ained pigem eksootilised, on Holmes edukalt populariseerinud loodusteaduslikku meetodit!
Adorf heidab ette ka seda, et “üks naistest oli kuidagi liiga intelligentne röövlist lits”. Doyle kirjeldab Irene Adlerit loos “Skandaal Böömimaal”, milles ta seiklejannana seab ohtu kunagise armastatu, Böömimaa kuninga planeeritud abielu. Watsoni sõnul on Adler üks neljast inimesest, kes eales suutnud Holmesi üle kavaldada. Ja seejuures ainus naine! Intelligentne? Kindlasti!
Kokkuvõttes kirjutab Adorf veel: “Dialoog on argine ja peategelane hoopis muud kui raamatust loetud.” Soovitan tungivalt arvustajal kõik raamatud enne läbi lugeda, kui midagi sellist väita. “Suurepäraselt lahendatud Sherlocki vene versioon” sobib peamiselt kastreeritud ja tsenseeritud tekstide austajatele. Film on tulvil peenetundelistest vihjetest Holmesi karakterile, juttudele, ekraniseeringutele.
Kaamera liikumine üle Baker Streeti troskale teeb kummarduse Granada Televisiooni sarjale; oskuslikult on toodud Holmesi ja Lestrade’i suhe; vihjatakse Watsonile kui inspiratsiooni allikale, viidatakse viiulimängule, tegutsemisenergiale. Watsoni küsimus Holmesi joodavast “silmakirurgia” vedelikust on teravmeelne viide kokaiinile, mida kasutati operatsioonidel anesteetikumina ja millest Holmes sõltuvuses oli (“Nelja märk”). Äratundmisrõõmu pakub tähekombinatsioon VR (Victoria Regina), mille Holmes tulistab seinale nii filmis kui “Musgrave’i rituaalis”. Ja oluline on ka detektiivi noorenemine: aktiivse tegutsemise aastail ei olnud ta kindlasti palju üle 40.
Sherlock Holmesi lugusid hästi tundvad inimesed peavad aastate jooksul ekraniseeringutega loodud väärkujutlusi ümber lükkama ka võõrkeelses ajakirjanduses. On selge, et Guy Ritchie on teinud tõsist tööd Doyle’i loodud Holmesi juttudega, tõenäoliselt terve tekstikorpusega. Tekstiviideteta filmi ja algupärandi vastavuse kritiseerimine on kohatu – karakter on meeldivalt algupärane, oma ekstsentrilisuses ja vastuoksuslikkuses köitev!
