Siim Kera “Me vaatame kuud, kuni jääme pimedaks“

Eesti Keele Sihtasutus, 2009. 64 lk.

Tuleb kiita raamatu väljanägemist, Andres Rõhu kujundus ja illustratsioonid lummavad nagu alati.

Sama teevad veidi hiljem ka kirjatähtede read. Luulekogumik, mis on võrdselt ilus nii seest kui väljast, pole siinmail just liiga levinud nähtus.

Esimene luuletus ütleb: “Pilvelõhkujad / ärge lõhkuge mind.” Kuid edasi lugedes saab selgeks, et tegemist pole anumisega, oma hapruse tunnistamisega, vaid pigem ettepanekuga lasta kõigil olla. Vabalt olla ise, lasta armastusel olla, lasta paksudel anorektikutel üksteist lakkuda, oma neeru ainult endale hoida. Mitte keelata kahe näoga neiul mitmest luuletusest läbi jalutada.

Kera teemadering on lai: armastus, surm, antonovkad, kolorado mardikad, matemaatika, majandus, korrosioon... Kuid kõik teemad viivad naiseni. Luuletaja räägib oma luules selle kauni olevuse juustest, silmadest, jalgadest – terve maailm võib avaneda ühes väikeses füüsilises nüansis, samas suriseb taustal pidevalt mingi eksistentsialistlik äng. Midagi baudelaire’likku on selles äsja keskkooli lõpetanud luuletajas, sügavad tunded on segatud iroonia ja absurdiga.

Välja tuleb kuidagi kogemata küps kogumik. Ühes luuletuses ütleb autor nii: “ma ei taha olla luuletaja / aga kui ma olen”. Ongi. Aga mitte meelega, ja see on hea.