Ma postitasin ükspäev Facebooki endast foto, millele kirjutasin alla „bussijuht Simmo praamil“. Olin end enne korra peeglist näinud, mu välimus tundus olevat bussijuhi välimus. Sellepärast.

Inimesed reageerisid põhimõtteliselt naeratuste ja naermisega.

Mõni päev hiljem avaldasin Facebookis postituse, et mulle pakub kommunism meelelahutust, kuna selle uus tõus ajab teatud inimesed närvi. Suvaline tähelepanek enda seest, aga provokatiivsed olid need paar lauset vahest seetõttu, et jätsin täpsustamata kes need „teatud inimesed“ on. (Siinkohal selgitaks kohe ära, et need „teatud inimesed“ on need, kel on kauaaegne komme kõike vasakpoolset kommunismiga seostada, sealt kohe ka kommunistlike režiimide sooritatud kuritegudega.)

Inimesed reageerisid… noh, põhimõtteliselt üsna peagi nimetati mind kommunistiks, kogu mu perekonda kommunistideks ja kommunistlike diktatuuride kuriteod laoti ette, justkui oleks ma need ka heaks kiitnud. Ja järgnevatel päevadel küsiti mult, mu sugulastelt, sõpradelt siin-seal, kas ma olen nüüd kommunistiks hakanud. Väga huvitav, selles mõttes, et miks keegi ei kahtlustanud ega uurinud mõned päevad varem, kas ma olen nüüd bussijuhiks hakanud. Kuigi ma olin enda pildi alla kirjutanud bussijuht.

Üsna peagi nimetati mind kommunistiks, kogu mu perekonda kommunistideks ja kommunistlike diktatuuride kuriteod laoti ette, justkui oleks ma need ka heaks kiitnud.

Küsimus on sõnas „kommunism“. See on tuleohtlik. Tuli on juba süüdatud, kui sa asetad selle sõna kõrvale mõne positiivse sõna. Sama juhtus sel esmaspäeval Kadri Kõusaare seinal – jutt oli naiste olukorrast Varssavi pakti maades, et neis paikades oldi mõnel puhul edumeelsemad kui Läänes, ja kohe olid Mao Zedong ja Stalin platsis.

Sellest, et kas kommunism võib paberi peal hea olla ja kuidas erineb kommunism sellistest nähtustest nagu rassism, natsism, fašism, julgeb Eestis avalikult rääkida vaid elukutseline provokaator või tõeliselt veendunud kommunist. Minu munad on selleks nagu kohe-kohe ära auravad lumehelbekesed. Ei julge mõeldagi neile küsimustele. Lähema saja aasta jooksul sel teemal eesti keeles rahulikku arutelu ei tule.

Sama moodi nagu narkopoliitika muutmise/leevandamise asjus. Kui sel teemal sõna võtad, oled osa publiku jaoks automaatselt narkomaan, kes tahab endale kätte võidelda võimalust rahus dõubi näkku lükkamiseks. Niisamuti tembeldatakse meil inimesi liiga kiiresti homofoobideks, natsideks jne.

Kersti Kaljulaid ütles roosiaias pühapäeval peetud kõnes: „Veelgi kummastavam on retooriline reljeefsus vaidlustes, kus erimeelsused on vast vaevu 20–30 kraadi, mitte 180. Ei saa taotleda ühiskonna eestvedamise vastutust ja siis teha kompromisse Eesti pikaajalise tuleviku ja oma lühiajalise poliitilise huvi vahel.“

Ma ka kummastan. Sest nõukogude aja meenutamine masendab mind ja ma ei usu (vähemalt seni), et kommunistlik kord võimalik oleks, aga paljude jaoks olen juba kommunistlik kurjategija.