Siim Nestor määrib kõrvadesse indiekreemi.
Maps
“We Can Create”
(Mute)
Mis? Ühe mehe – inglise kutt James
Chapman – kingapõrnitsemisorkester, millele aitavad pisut kaasa
Sigur Rósi ja Björki seljatagused islandlased. Tema esimene album,
kus kõik varaste EPde parimad palukesed reas.
Kuidas
on? “We Can Create” kinnitab, et shoegaze’i uus
tulemine on päris. Sentimentaalsed, pikaldased, nukra näoga
kaunislaulud. Chapman mässab pillide taga peamiselt küll
üksipäini, aga kõlab, tõepoolest, suurelt. Suuremaltki
kui Ulrich Schnauss.
Hinne: Kõige parem plaat,
mis tänavu Mercury-auhinnale kandideeris. Alla neelata tasuks korraga,
mitte lugu haaval. 8
Bat For Lashes
“Fur
and Gold”
(Echo)
Mis? Bat For
Lashesi muusika ja sõnade eest vastutab poolpakistanlane, Brightoni
linna neiu Natasha Khan. Abiks ridamisi muusikuid – peale
traditsioonilise taustabändi ka akordioni-, harfi-, hammondi-,
viiulitemängijaid ja niisama plaksutajaid.
Kuidas
on? Kena oleks, kui iga ettejuhtuva oktavite vahel hõikava
daami kohta, kes sammub ettevaatlikult ja ehmunult mööda tumedaid
salapäraseid maastikke, ei ütleks momentaanselt
“Björk”, aga oma parimatel hetkedel – lugu
“Trophy” näiteks – on see Björk, Björk,
Björk. Ilma muinasjutulise sürrealismita.
Hinne: Selline tore ja intelligentne naiste-indie, mida
söandab ka “Terevisioon” mängida ning mis kandideeris sel
aastal samuti Mercury-preemiale. 5
Art Brut
“It’s a Bit Complicated”
(EMI)
Mis? Vist ainuke briti modernse kehkadivei
jenka-rock’i ansambel, kelle julgesin oma lemmikartistide hulka istutada,
ja nende teine kauamängiv. Ameerika indiinimesed armastavad ka seda
ansamblit. Kunstniku tüpaaži Eddie Argose juhitud bänd oma kodumaise
publiku ja kriitikute seas nii soositud mõistagi polnud.
Kuidas on? Täpipealt samasugune hüpake-üles
rock’n’roll kui eelmisel plaadil. Paraku puudub see goofy
hüsteeria, mis esimese korra lõbusaks tegi. Uuesti ja vägisi
põlema kõrvetatud kustunud koni.
Hinne:
Lemmikartistide väljakult tuleb Art Brutil mõneks ajaks varupingile
kobida. 4
New Young Pony Club
“Fantastic
Playroom”
(Modular)
Mis?
Viieliikmeline – kolm tädi, kaks onu – Londoni
tantsurokk-ensemble debüütalbum.
Kuidas on?
Jaa, nende esivanemad on Talking Heads, Slits, Happy Mondays. Okei, nihutame ka
NYPC õlule sildi “uus-reivi-revolutsioon”. Aga NYPC disko on
pehme, nõtke ja elegantne, päevavargalikult smooth, millel ikkagist
paks hüpno-bass sügaval sees. NYPC ei karga näkku ega
röögi ekstaasi.
Hinne: Selles
uus-reivi-seltskonnas on selline hoiak vahelduseks päris mõnus.
8