Kõigepealt põhitöö muusikatoimetajana. Valdav osa artiklitest, mis Areeni kirjutatud või toimetatud saab, on seotud sellega, et kellelgi on ilmunud plaat või on tulemas tähtis kontsert. Nii on artikkel igal juhul väike promo sellele sündmusele.

See on kultuuriajakirjanduses tavaline. Me tunneme, et aitame sedasi kultuurielul kesta. Nii toimub ka teistes valdkondades – kunst, film, kirjandus, teater… Ja ega me kõigest ei kirjuta, mis juhtub. 90 protsenti pakkumistest või võimalustest jäävad lehest siiski välja. Kirjutame vaid sellest, mis tundub huvitav.

Kui artikkel on ilmunud, on meil palve seda sotsiaalmeedias promoda. Areeni Facebooki kontol ja erakontol, vahel tuleb Eesti Ekspressi live-ülekandes värsket lehte tutvustada. On palutud ka Twitteris lugusid šeerida, aga Twitteri-elu on mul kuidagi unarusse jäänud. On palutud ka teiste lehe autorite tekste promoda. Ja siis ma šeerin ja lingin neid artikleid. Hea on, kui ka need, kellest olen kirjutanud, šeeriksid, s.t promoksid ka minu artiklit, kus ma neid promon.

Edasi väike raadiotöö. Seal on mul saade „Nestor ja Morna“ (teisipäeva õhtuti kl 22, Raadio 2!!). Saadet tuleb sotsiaalmeedias promoda enne saadet. Ja pärast saadet, et inimesed

Lakkamatu promomise juures on suvalise lolli juttu ajamine sotsiaalmeedias täielik õnnistus.

järelkuulamiseks su saadet „vajutaks“. Ühtlasi on kõigile R2 saatejuhtidele antud R2 Twitteri, Instagrami ja Facebooki kontode salasõnad, et kui saates teinekord midagi lahedat ja erilist toimub, et siis seda suuremale auditooriumile promoda. Lahedad ja erilised asjad on reeglina plaadi- ja piletiloosid, mis on omakorda promo nendele plaatidele ja kontsertidele. Meeldiv, kui asjaosaline omakorda su saadet promob, kus sa teda promod. Kui sa oma ajakirjanikutööd ei promo, siis sind ei vajutata, ja kui sind väga ei vajutata, siis sul pole mõtet.

Siis on mul veel mingisugused hobid, mida tuleb ka promoda, et need ots otsaga kokku tuleks. Esinen kuskil DJna, seda on tarvis Facebookis promoda, palub korraldaja – šeerimisega ja peole kutsumisega. Korraldan ise mõningaid sündmusi – seeriapidu Mutant Disco, festival Kalana Saund (sel aastal 28. ja 29. juulil Paradiisirannas!!!) – ja neile tuleb terve promokampaania teha. Kirjutada artistide ja peo tutvustusi, teinekord pressiteateid, et asja äkki ka kuskil lehes või raadios promotaks. Organiseeri videod, pildid, plakatid, intervjuud – tee promo. Siis on meil üks väike plaadifirma Porridge Bullet. Sellele tuleb lausa rahvusvahelist promo teha. Kirjutada plaatidele tutvustavaid tekste, mis ajab mul juhtme kokku, sest tavaliselt olen melomaani ja rokireporterina selliste tekstide adressaat. Muidugi tuleb plaate ka Facebookis promoda.

Aga ega ma ei ole ainus. Õigemini – kõik promovad. Mõned inimesed käivadki sotsiaalmeedias vaid siis, kui neil on vaja endale promo. Isegi mu heal järjel sõbrad, kes on loonud Tuleva pensionifondi, käivad seda sotsiaalmeedias promomas. Ainukesed inimesed, kellest ma tean, et nad ei promo midagi Facebookis, on mu ema ja vanaema. Ei-ei, ema ikka promob vahel mu artikleid, venna plaadipoodi näiteks. Jaa, meil on peres palju promoda.

Selle suure ja lakkamatu promomise juures on niisama suvalise lolli juttu ajamine sotsiaalmeedias täielik õnnistus.