Siim Nurkliku (33) nimi ühes kindlas kultuuriringkonnas tutvustamist ei vaja. Pean silmas neid noori või nooremas keskeas inimesi, kes oma reede-laupäeva veedavad Asumis, Upsis, Protestis, Ulmes või siis lihtsalt mõnes kultuuriinimesi pungil varahommikuselt läbuses korteris. Võib võtta kergemat sorti mürki, et hr Nurklik ehk (üht tema varasemat pseudonüümi kuritarvitades) hr ­Düsfunktsionaalne igal nädalavahetusel ühel neist objektidest erutatult žestikuleerib ja peab veel teadvusel viibivatele kaaslastele järjekordset hingestatud kiirloengut tõelise liberalismi, Eesti meedia kallutatuse, ­arvutimängude või mõne karismaatilise mõtleja (Russell Brand, Slavoj Žižek) teemadel. Sel kevadel sai Nurkliku klubikarjäär pärjatud Mutant Disco Eesti põrandaaluse tantsumuusika auhinnaga kategoorias „aasta intellektuaal“. Tiitel tuli võimsas konkurentsis (Janar Ala, Mart Juur, Kaarel Valter, Märt Nidassoo) ja anti välja esimest korda. Selle kultuuriajaloolise sündmuse puhul õnnestus Areenil välja kaubelda intervjuu päevavalgusest hoolsalt hoiduva klubifilosoofi Nurkliku endaga.

Räägi veidi sellest põrandaaluse ­klubifilosoofi tiitlist, millega sind pärjati. Mida ja kellele jutlustad? Mis on su meetod, peale selle, et sa väga tempokalt ja emotsionaalselt kõneled?

Ma olen tegelikult üsna eraklik ja introvertne inimene. Enamiku oma ajast veedan äärelinnas, kus ma kedagi ei tunne, või vanemate maakodus Järvamaal, kus mind ümbritsevad kas loomad või õelapsed. Aga kui ma juba linnas välja satun, olen seal võimalikult kaua ja erinevate inimestega.

Ühe meetodi jaoks on need ööd liiga voolavad ja kaootilised. Peamine on arutelukeskkonda midagi uut lisada. Ma arvan, et su väärtused ilmnevad igas teemas, vähemalt siis, kui see sulle endale tähtis on. Ideaaljuhul ei esita sa lihtsalt oma seisukohta, vaid annad edasi ka laiemat elutunnetust või mõtteraamistikku.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel