Maandume justkui suure rohumaa servale, õieti on kogu saar üks suur merevaatega rohumaa.

Jänesed, otsatult jäneseid, ja hülged, kes piiluvad merest, aga kaldale tulla ei söanda.

Miljoniliste merevaadetega hangeldavad kinnisvaramaaklerid jääksid siinkandis kiiresti nälga, sest kogu saarel on ehk mõni jalatäis maad, kus merd ühestki küljest näha ei ole.

Papa Westrayl on alati tuuline. Iilid, mis Eestis kuulutataks ülemaaliseks tormiks, on siin suvaline briis, mida vaevalt tähele pannakse. Tõsi, kohati puhub see koos paduvihmaga, mis sulle siis peaaegu horisontaalis näkku peksab. Kõik kuurid on trossidega maapinna külge kinnitatud ja pesu ähvardab alatasa nöörilt minema laperdada. Huvitav, et lambatalled lendu ei lähe.

Saarel ei kasva puid, vaid hoopis lõputud kiviaiad, mille ehitamine maksnud ammustel ja ilmselgelt ebaõiglastel aegadel üks penn meetrist. Veel on siin hallist kivist ilusad šoti stiilis majad, mõned neist veel ilusamate suurtest kiviplaatidest katustega, ja üks roosaks võõbatud maja. Selles elab birdwarden Lorna, kelle töö on muu hulgas huvilisi saare põhjaosas North Hilli kaljudel pesitsevate linnukolooniate juurde juhatada. Orkney saared on tuntud kui arktiliste lindude pesitsuspaik ja giid kulub siin marjaks ära. Kui õigelt rajalt kogemata kõrvale kalduda, ründavad pahaaimamatut ekslejat suurännid (ladina keeli Stercorarius skua) ja see kogemus on kõike muud kui meeldiv. Kujutage ise ette lindu, kelle tiibade siruulatus küünib ligi pooleteise meetrini, napilt üle teie pea vihisemas, küünistega peaaegu juustest haarates.

Papay on lummav, siin võiks lõpmatuseni mere ääres ja kitsukestel sirgetel teedel konnata.

Teedel peab vaatama, kuhu astud. Kohalikud pudulojused vahetavad sageli karjamaid ja nii laiutab asfaldil enamasti kena rodu suuremaid ja väiksemaid sitahunnikud. Tolmu väljas üldse ei olegi ja viimased sääsed puhus tuul ilmselt juba sajandite eest Briti saarele. Siin leidub kõikmõeldavaid rannajuppe – lumivalge liivaga tillukesi lahesoppe, kiviklibuseid ja kaljuseid rannaääri. Põhjaosas kõrguvad püstloodis kaljud merest vähemalt paarkümne meetri jagu.

Imeilus paik, aga parasjagu ohtlik, vahel kukkuvat mõni turist sealt alla ja eluga siis naljalt ei pääse. Merevesi on raske, väga puhas ja muudab lõputult värvi. Värske kala ja merivähid maitsevad siin taevalikult.

Päevad muudkui voolavad. Vahel on teedel mõni surnud jänes, kes ilmselt õnnetul hetkel auto ette hüpanud, aga merelinnud teevad oma töö ja õhtuks pole neist järel muud kui natuke konte ja jupp kasukat. Valgeid lambatupse on külvatud üle kogu saare ja muidugi elavad siin veel inimesed, aasta ringi umbkaudu 70. Naabrite raadio ei lõuga üle õue ja õhtuti ei levi aedade kohal grillvorstide ving, taustaks tümakas ja purjakil piduliste mõuramine. Prügi ei vedele kusagil. Rannad on kõigi omad ja ATVd kõlbavad üksnes kariloomade kokkuajamiseks.

Üritaks keegi siin nendega lõbusõitu teha või mere ääres automakki kräunutada, arvaks ilmselt kogu saar, et see inimene on mõistuse kaotanud.

Iga laupäeva õhtul kogunevad inimesed “kõrtsi” – õieti on see lihtsalt laudade ja toolidega tuba kohalikus seltsimajas –, kus juuakse õlut ja viskit ning aetakse juttu. Saare vanim elanik ­Margaret mängib peaaegu endasuurusel akordionil lustlikke rahvaviise ja ettekandja jookseb ringi, käes taldrikud praekala ja krõbekartuliga. Keegi pole silmanähtavalt purjus ja keegi ei kakle ega sõimle. Eestis oleks selline vaatepilt laupäevaõhtuses külakõrtsis ilmselt haruldane ja lausa ­mõeldamatu oleks siinne Fun Weekend’i pidu. Selleks puhuks on kokku tulnud enam-vähem kõik, kes parasjagu saarel viibivad. Keldi rahvamuusika ansambel mängib hoogsaid viise ning kõik löövad tantsu. Baarmenil on käed-jalad tööd täis, aga jälle pole keegi pealtnäha purjus, ei oksenda nurga taga ega vehi rusikatega. Tualettruumid püsivad lausa piinlikult puhtad. Koduteele asudes on iga autoomanik valmis sulle küüti pakkuma. Seda juhtub siin alatasa: inimesed peavad oma auto tee ääres kinni ning tunnevad huvi, kas nad saaksid ehk su jalavaeva vähendada, või siis ajavad niisama juttu. Kõik teretavad kõiki ja majauksi ei lukustata kunagi.

Eemal mäe otsas elab Jim. Jim on põline saarlane, kohalik ehitusettevõtja, ja nagu paljudel saare püsielanikest on ka temal mõnesajapealine kari lambaid. Nood kondavad vabalt tema karjamaadel, jooksevad närviliselt eest, kui neil sabas käia, ja poetavad ohtrasti pabulaid. On uhke vaatepilt, kui naabersaarelt Westraylt saabuvad Jerry ja Marcus ning elukatel kasukad seljast pügavad. Mõni küll puikleb, aga üldiselt lepivad loomad sellega rahulisti, kuigi ägedasti määgides. Lisaks lammastele on Jimil naine, hiljuti raskest haigusest toibunud vana kass ja golfirada. Tõsi, peale lammaste ja jäneste pole seal muud liikumist näha olnud.

Vahel voogab merelt paks udu ja ­mähib kogu saare endasse. Majadest saavad siis viirastuslossid ja Papay näeb välja nagu kaadrid mõnest briti filmist, tegevusega millalgi 19. sajandi esimesel poolel. Meeleheitel naised kondavad siis langetatud päi mööda kõnnumaad ja üritavad end kurva muusika saatel kaljult merre uputada. Päriselus keegi end muidugi uputama ei tiku, kuigi inimsuhetes leidub siin küllaga nii värve kui südameverd.

Briti telefilmid meenuvad ka kohalikus kirikuaias ringi jalutades. Õigupoolest on siin kirikuid lausa kaks, Kirk of St. Ann’s – kirik on siin kirk, mitte church – ja Kirk of St. Boniface. Neist esimene asub üsna saare keskel ja on ­igapäevaselt kasutuses, olgu siis jumalateenistuste või ühisürituste pidamiseks (kena on vaadata, kuidas inimesed suppi süües üksmeelselt altarile nõjatuvad), ja teine saare läänekaldal põhjatipu lähedal. Kirk of St. Boniface’i ajalugu ulatub lausa 8. sajandisse. Aja jooksul muidugi kõvasti kannatada saanud, aga 1994. aastast taastatud ja kasutuses nii jumalateenistuste kui kontsertide pidamiseks. Tilluke ja suurepärase akustikaga, täis imelist vaikust ja rahu vähemalt samal määral kui ükskõik missugune uhke ja paljukummardatud katedraal. Igaüks on welcome, tuleb ainult riiv eest lükata. Paljud hauakivid kirikuaias on sammaldunud ja mõnelgi kirjad loetamatuks kulunud.

Niipalju kui näha, on siinsed inimesed elanud väärikalt ja kaua, neid meenutatakse armastusega ja nad puhkavad rahus. Kohe teisel pool aeda näksivad lehmad rohtu ja meri kohiseb vastu rannakaljusid. Siin on hea olla.

Korraks tõmbab Papa Westray endale tabloidmeedia tähelepanu. Juba mitmendat päeva klopivad uksele kõikmõeldavate briti aktsentidega mehed, pintsakud seljas ja portfellid või fotokaamerad käes, ning pärivad kunstnikust naabrimehe järele. Too aga varjab end oma majas ja blokeerib aknaid – küll voodilinade, küll muude käepäraste vahenditega. Müsteerium kestab paar päeva, kuni selgub, et naabrimehe Londonis elaval 1 9aastasel tütrel on käsil kuum armusuhe Rolling Stonesi eksliikme Ronnie Woodiga ning levinud on kõlakad, justkui oleksid mõlemad saarele põgenenud. Ronnie Woodi Papayl siiski näha ei ole, pettunud leheneegrid sõidavad jälle minema ning äravaevatud naaber pääseb lõpuks toast välja.

Saarel on ka hästivarustatud toasuurune toidupood, kust saab kõike eluks esmavajalikku.

Lisaks ostmisele aetakse siin juttu, vahetatakse uudiseid, räägitakse ilmast – ja sellest on, mida rääkida –, makstakse sularahas palka, sest panka saare ei ole, vaadatakse inimesi ja naeratatakse teineteisele. Kõik ostuhullud tuleks siia ravile saata, kaua sa ikka mõnekümnel ruutmeetril šoppad.

Papa Westray on justkui omaette tilluke ühiskonnamudel. See ei vaja riigivõimu sekkumist ja inimesed saavad omavahel rahumeelselt hakkama. Kohalikud ei tegele lakkamatu enesetõestamisega ja üleskutse “naabrist parem!” ei müü üldse. Siin on väärikust, sõbralikkust ja traditsioone vähemalt viie tuhande aasta jagu: umbes nii vanad on saarelt leitud vanima elamu varemed. Siin puhub alati tuul.

Loe ka Toomas Mikkori lugu maailma lühimast liinilennust Papa Westray ja Westray saare vahel.