Siivsalt lahendatud Skoone bastion
Skoone bastioni ja sellega külgneva staadioni arendamiseks välja kuulutatud ideekonkursi žürii tunnustas peapreemiaga võistlustööd märgusõnaga Glassii.
Esikoha pälvinud töö said võistlusele Maarja Kask, Ralf Lõoke ja Karli Luik arhitektuuribüroost Salto, kes olid seadnud eesmärgiks kujundada bastionialast keskkonda ja ajaloolist tausta väärtustav mitmekesine, põnev ja turvaline linnaruum. Autorite nägemuse kohaselt oleks võimalik rajada bastionialustesse kasemattidesse galerii ning selle peale kerghoonestatud, näiteks linnakämpinguna kasutatav park, taastatud nõlva sisse oleks võimalik rajada pargipaviljonina toimiv hoonestusfront.
Žürii liikmed rõhutasid otsust põhjendades, et võidutöö võib tunduda küll liialt tagasihoidlik, kuid lähtub muinsuskaitselistest eritingimustest ning on seega teostatav.
Teise preemia pälvis võistlustöö märgusõnaga SK-one, mille autoriteks Timo Subbi, Mihkel Urmet, Taavi Kaldaru arhitektuuribüroost Suburb OÜ ning kolmanda preemia töö märgusõnaga Karl XI, mille autoriteks Ott Kadarik, Villem Tomiste, Mihkel Tüür, Paco-Ernest Ulman arhitektuuribüroost Kosmos.
Teise koha töö kavandas alale amfiteatri-tüüpi lavaaugu, muuseumi teemapargi, etenduste väljaku, roosiaia, rippsilla ja turismiinfokeskuse, kolmanda koha töö pallimängu- ja spordiväljakud, avaliku puhkemaja, termid, rosaariumi, akvaariumi, basseini ja kaubanduskeskuse.
Karli, Ralf ja Maarja, miks just teie projekt võitis?
Ei ole jõudnud veel teistesse töödesse süveneda, ent esmapilgul arvan, et meie töö eeliseks olid näiteks:
avaliku ruumi kvaliteet - selge karakteriga inimsõbralikud kohad, kus hoonestusfrondid toimivad valgustusena (turvalisuse teema);
mõistlik ja realistlik planeeritud uusehituse maht, mida oli kasutatud olemasoleva keskkonna eksponeerimise vahendina (vallikraavi äärne lainetav hoonestusfront ja paviljonide vöö bastioni peal);
bastioni jätmine vaadeldavaks Põhjaväilalt;
suhteliselt silmatorkamatult küllaltki suure ehitusmahu paigutamine alale.
Salto on üsna vähetuntud büroo. Mida olete veel projekteerinud?
On tõsi, et meie büroo Salto on üsna värske nähtus Eesti arhitektuurimaastikul – konkreetselt büroona tegutseme sisuliselt selle aasta algusest ning valmisolevad või valmivad objektid on peamiselt eramud, mis me oleme teinud eraldi. Salto alt tehtud A-galeriil Pikal tänaval on ka esimene etapp valmis ehitatud. Viimasel kahel aastal oleme päris palju konkursse teinud ja sealt erinevaid preemiaid saanud. Mainimist väärivad Narva Kolledži uue hoone konkurssi 2. preemia ja arhitektide kalmeala konkurssi võit. Töös on veel läbi arhitektuurikonkursi võidu tulnud Sõmeru keskusehoone projekt, samuti Eesti Maanteemuuseumi välialade väljaehitamise projekt. Eelmine aasta võitsime Pärnu kergejõustikumaneeži konkursi, aga see töö läks teise koha saanud arhitektidele. Päris tore konkurss oli ka Tartu Fortuunakvartal, kus saime 3. preemia.
Võistlustöödega saab tutvuda 15. septembrini Arhitektuuri- ja Disainigaleriis.
Skoone bastionist
Kuigi sadamalähedane Skoone bastion figureerib juba 1634. aasta Tallinna muldkindlustuste väljaarendamise projektis, hakatakse bastioni tegeliku ehitamisega pihta alles 1683. aastal. Rootsi riigi kõigi kindlustuste ülema Erik Dahlbergi ja Tallinna komandandi Paul von Esseni 1686. aastal koostatud ja kuningas Karl XI kinnistatud Tallinna muldkindlustuste uues generaalplaanis taheti Tallinna muuta vallutamatuks tohutu bastionaalvööndiga. Vööndisse pidi kuuluma 11 võimast bastioni, ristitud Rootsi riigi provintside või linnade nimedega. Kuid Tallinn oli vaene, nappis raha, materjali ja tööjõudu, ning valmis suudeti ehitada ainult kolm: Skoone ja Ingeri bastion ning Rootsi kants (kaks viimast tänapäeval vastavalt Harju ja Linda mägi). Õnnelikul kombel on need kõik tänaseni alles, oma maa-aluste käikude ja kasemattidega.
Skoone bastioni ehitamine ei läinud libedalt. Maa-alal, kuhu hiigelbastion kuhjati, asusid linnakodanike väikesed võluvate suvemajade ja kalatiikidega aiad. Aedadest ei raatsitud loobuda, maju ja majandushooneid oli aga kahju lammutada. Vastuseis ametivõimude ja linna vahel läks isegi nii karmiks, et Dahlberg ähvardas linna kuninga viha ja privileegide kärpimisega. Põhjasõja puhkemine kiirendas järsult bastionide ehitust Tallinnas, kuid koos tööseisakutega kestis Skoone bastioni ehitus ikkagi umbes 20 aastat - kuni 1703.-1704. aastani. Töölisteks olid peamiselt linna lihtrahvas ja talupojad, teisisõnu eestlased.
Kui Tallinn pärast Krimmi sõda aastal 1857 kustutati maakindluste nimekirjast ning bastionid oma sõjalise tähtsuse kaotasid, andis Vene riik linnale järk-järgult endised muldkindlustused üle parkide rajamiseks. Skoone bastioni omandas linn 1867 ning peale pikemaid haljastustöid muudeti see 1881 põneva künkliku maastikuga pargiks. Vanadelt Tallinna gravüüridelt ja maalidelt paistab kõrge Skoone bastion merelt hästi silma, bastionil armastasid linnakodanikud aga omakorda vaadelda sadamasse popsutavad aurulaevu ning purjekaid. 19.-20. sajandi vahetusel töötas bastionil ka restoran.
1932 lõigati Tallinna suurim bastion Rannavärava tee rajamisega pooleks, maa-alused käigud kohandati aga samal kümnendil varjenditeks. Võimsa välismüüri ning raudtaraga piiratud bastioniosal avati 1948 aastal Nõukogude armeele kuuluv lõbustuspark koos Suveteatri hoonega. Enesestmõistetavalt oli personal ning lõviosa klientuurist venekeelne.
Enne 1972. aastat, mil lauluväljakule imporditi esimene Tšehhi lõbustuspark, täitis Suveteater (see nimi laienes rahvasuus kogu Skoone bastionile) tegelikult Tallinna Tivoli rolli, mille kvaliteet ja populaarsus küll seejärel kõvasti alla käis. Poolemeetriste figuuridega mängiti väljas malet. Nädalavahetusel toimusid pargi vabaõhutantsupõrandal ohvitseride ja madruste tantsulkad. Kinona tegutsenud Suveteatri hoone oli suurim Eesti puuehitis vaoshoitult stalinistlikus stiilis. Pühapäevahommikuti näidati selle astmeliselt laskuvate rõdudega saalis m ultikaid. 10. juunil 1997 põles Suveteater maha. Park oli juba enne seda maha jäetud koht, sest Vene garnison oli juba 1994. aastal läinud.
Harry Liivrand
Helilooja Alo Põldmäe meenutab:
“Teenisin 1970. aastate algul Tallinnas nõukogude mereväeorkestris. Lisaks orkestrimängule oli minu kohustuseks Tallinna madruste klubi vokaal-instrumentaalansambli juhtimine. Olin ühtlasi klaverimängija ja vokaalsolist. Mängisime tantsuks kolm korda nädalas – talvel madruste klubis, suvekuudel aga mereväele kuuluvas „Suveaias“.
“Suveaed” asus suurte puudega pargis vanalinna müüri ääres. Puidust hoone oli suurejooneline, selle tagaosas asus saal, kus toimusid tantsuõhtud vihmaste ilmadega. Kui vähegi ilma oli, toimusid tantsuõhtud hoone kõrval asuval vabaõhuväljakul. Meie ansambli jaoks oli väike lava ja puidust põrandale mahtus ligi 800 inimest (400 tantsupaari). Rahvast käis tantsimas väga palju, sest oli see ju ainuke sõjaväe ajateenijatele mõeldud lõbustuskoht. Enamus külastajaid olid madrused, aga ka sõdurid ja vene rahvusest tüdrukud.
Ansambli repertuaaris oli lisaks instrumentaalpaladele ka palju laule. Laulsin muu hulgas ka biitlite, Ivo Linna ja Jaak Joala repertuaari. Enamik laule esitasin eesti keeles ja mitte kordagi ei tuldud ütlema ja nõudma, et laulaksin vene keeles. Üks ukraina laul „Punane roos“ oli sel ajal ülipopulaarne ja igal õhtul pidin seda esitama ukraina keeles vähemalt kolm korda.
Mäletan ühte kuuma augustiõhtut, kui platsile oli müüdud üle 1000 pileti. Tantsupaarid olid ülitihedalt üksteise vastas. Pärast 40-minutilist mängimist oli meil ette nähtud vaheaeg ja Odessast pärit kitarrist pani peale lindimuusika. Kuulsin üllatusega, et lindilt hakkas tulema erootiline muusika (olin selle pala raadiost toonud kitarristi isiklikuks tarbeks, mitte tantsumuusikaks). Mõju tantsijaile oli rabav, hakati tegema emotsionaalseid liigutusi ja peagi läks ühes servas kakluseks. Ju oli keegi liiga ägedalt naabrit riivanud. Seisin laval ja nägin, kuidas kakluse lainetus levis kiiresti nagu õlilaik meres. Kohe tormas meie lavale valveohvitser, röögatas: „Mida te teete!?“ ja tõmbas võimenduse juhtmed seinast. Muusika lakkas ja tantsupõrand rahunes kiiresti, sest suureks lööminguks polnud lihtsalt ruumi.”
