15.11.2007, 00:00
Silke Scheuermann „Rikkad tüdrukud"'
Silke Scheuermann
“Rikkad tüdrukud”
Tõlkinud Kadri Võsa.
Pegasus, 2007. 135 lk.
Msnis rääkis üks mulle väga kallis inimene, et ta ei saa millegipärast hingata ja hakkab vist endale kiirabi kutsuma või ära surema. Ja kuna mina olin teisel pool maakera ja ei saanud midagi teha, lugesin Scheuermanni raamatut. Et mitte murest ja ootamisest päris hulluks minna.
Too rääkija sai lõpuks ikkagi terveks, seda oli oodata – ootamatu oli aga fakt, et isegi läbi paanikas kokku jooksnud aju jõudis raamat mulle kohale ja oli huvitav. Niimoodi võiks vahest defineerida head raamatut: et ta jõuab kohale ka paanikas kokku jooksnud ajju, on haarav ja tekitab emotsioone.
Silke Scheuermann on noor saksa autor, enne “Rikkaid tüdrukuid” oli ta üllitanud vaid kaks luulekogu, kuid kõigi kolme raamatuga võitnud tohutu publiku poolehoiu ja hunniku kirjandusauhindu. Tema hirmpikkade lausetega lühikesed lood räägivad erinevate inimeste eludest, mis kümnekonna lehekülje jooksul lugeja ette laotatakse ja siis aeglase, kuid intensiivse torkimise teel pea peale pööratakse. Scheuermanni seks on problemaatiline ja tobe, lootused lollidele ja armastus oma erinevates ilmingutes ikkagi ekslik.
Me näeme neljateistaastast tüdrukut, kes armastab, ihaldab oma vanemat venda ja peab siis leppima endavanuse poisiga, kui vend tüdrukut tähele ei pane. Noort naist, kes ahistavalt ilusa abielu enesetapu teel oma sõbrannale pärandab, või ärahellitatud sakslannat, kes satub Poolas purjus peaga räämas korterisse ajalehest leitud perverdi küüsi süütust kaotama. Ja siis on harilikumaid lugusid, vanaldase abielupaari teineteise uuesti leidmine või naisest ilma jäänud mehe enesehävituskuud alkoholi rüpes nukumaja ehitades. Ükskõik, keda autor lahkab, ikka teeb ta seda suurepärase usutavusega.
Raamatu pealkiri “Rikkad tüdrukud” ja teemade valik tundusid alguses küll ohumärgina – sellisest pakendist võiks oodata seebist “naistekat” –, aga tegelikult on Scheuermann kõike muud kui tibikirjanik. Ta on psühholoogiasse kalduv realist; põnev ja voolav; sügav, kuid mitte raske. Räägib iroonia, intelligentsi, teatud üleoleku ja tohutu täpsusega nii sisustusdetailidest kui inimhingedest, jättes aga selle kõik hõljuma rahu vaatepunkti. Nagu Arvo Valton või kadunud Mati Unt, kellesse segatud Salingeri novellide hõnguga absurdi. Mõnus.
“Rikkad tüdrukud”
Tõlkinud Kadri Võsa.
Pegasus, 2007. 135 lk.
Msnis rääkis üks mulle väga kallis inimene, et ta ei saa millegipärast hingata ja hakkab vist endale kiirabi kutsuma või ära surema. Ja kuna mina olin teisel pool maakera ja ei saanud midagi teha, lugesin Scheuermanni raamatut. Et mitte murest ja ootamisest päris hulluks minna.
Too rääkija sai lõpuks ikkagi terveks, seda oli oodata – ootamatu oli aga fakt, et isegi läbi paanikas kokku jooksnud aju jõudis raamat mulle kohale ja oli huvitav. Niimoodi võiks vahest defineerida head raamatut: et ta jõuab kohale ka paanikas kokku jooksnud ajju, on haarav ja tekitab emotsioone.
Silke Scheuermann on noor saksa autor, enne “Rikkaid tüdrukuid” oli ta üllitanud vaid kaks luulekogu, kuid kõigi kolme raamatuga võitnud tohutu publiku poolehoiu ja hunniku kirjandusauhindu. Tema hirmpikkade lausetega lühikesed lood räägivad erinevate inimeste eludest, mis kümnekonna lehekülje jooksul lugeja ette laotatakse ja siis aeglase, kuid intensiivse torkimise teel pea peale pööratakse. Scheuermanni seks on problemaatiline ja tobe, lootused lollidele ja armastus oma erinevates ilmingutes ikkagi ekslik.
Me näeme neljateistaastast tüdrukut, kes armastab, ihaldab oma vanemat venda ja peab siis leppima endavanuse poisiga, kui vend tüdrukut tähele ei pane. Noort naist, kes ahistavalt ilusa abielu enesetapu teel oma sõbrannale pärandab, või ärahellitatud sakslannat, kes satub Poolas purjus peaga räämas korterisse ajalehest leitud perverdi küüsi süütust kaotama. Ja siis on harilikumaid lugusid, vanaldase abielupaari teineteise uuesti leidmine või naisest ilma jäänud mehe enesehävituskuud alkoholi rüpes nukumaja ehitades. Ükskõik, keda autor lahkab, ikka teeb ta seda suurepärase usutavusega.
Raamatu pealkiri “Rikkad tüdrukud” ja teemade valik tundusid alguses küll ohumärgina – sellisest pakendist võiks oodata seebist “naistekat” –, aga tegelikult on Scheuermann kõike muud kui tibikirjanik. Ta on psühholoogiasse kalduv realist; põnev ja voolav; sügav, kuid mitte raske. Räägib iroonia, intelligentsi, teatud üleoleku ja tohutu täpsusega nii sisustusdetailidest kui inimhingedest, jättes aga selle kõik hõljuma rahu vaatepunkti. Nagu Arvo Valton või kadunud Mati Unt, kellesse segatud Salingeri novellide hõnguga absurdi. Mõnus.