Siluett 50
Irene Truuts (1928):
Kõik tolleaegse moemaja kunstnikud tegid Siluetile kaastööd – joonistasid moelehekülgi. See oli põnev loominguline töö! Siluett oli ju siis ainus moeajakiri Eestis. Siluetist sai palju huvitavat ja õpetlikku moetarkust teada.
Minule tähendas see tööd ja leiba! Töö oli huvitav – esialgu, ideede otsinguid, loomepiinu, “põlemist”, siis teostus ja lõpuks suur hingerahu – töörõõm. Ja küllaltki hea honorar!
Anu Samarüütel-Long (1966):
Minu lapsepõlvekodus oli Siluett haruldane nähtus. Kui aga mõni number mulle kätte sattus, siis uurisin suure hoolega kõiki detaile ja tegijate nimesid. Kõik, mis Silueti ja Moemajaga seotud, tundus mulle otsekui teiselt planeedilt. Imelik, kuid imeline. Nüüd soovin, et mul oleks vanu Siluette – just inspireerivate illustratsioonide pärast.
Mari Kanasaar (1937):
Mida tähendab mulle Siluett? Poolt elu, mis veedetud Müürivahe tänava päikesevalguseta toimetusepugerikus. Toredat seltskonda. Aknalaudadele kuhjatud Vouge’isid jt lääne ajakirju, mis avasid pisikese pilu suurde maailma. Mingitki, kuigi kontrollitud ja piiratud, erialalist loomingulist tegevust. Peaaegu pidevat hirmu, et teed midagi valesti. Ja muidugi tegidki.
Tagasi vaadates, vist ikka väga naljakat ja absurdset moega tegelemise irdilma nõukogude hallis elus.
Miks “vaesuse eri”? Õigel ajal jäi tegemata. Aga ... trendid korduvad.
Aldo Järvsoo (1976):
Siluett oli minu lapsepõlve üks pisike osa. Mina jõudsin oma erialani küll alles 16aastasena, aga ema proovis sealsetest moeröögatustest alati midagi endale kohandada. Nõukogude-aegne naine sai sealt kindlasti julgust teistest erineda (kui mu ema kogemata oma pea pasmaga kuuseroheliseks värvis, siis pani ta selga rohelise kostüümi ja läks rahulikult tööle!).
Kaanepildi kohta niipalju, et kunagine Siluett propageeris massist erinevat ja mängulist moodi, kus ei olnud tähtis, kas seljas on topp või kleit – tähtis oli siluett.
Anne Metsis (1958):
Minu jaoks on 60ndate lõpu – 70ndate alguse kaanetüdrukud Mare Garšnek, Faime, Lisso, Helle Juksar ja Kristi Ojaver samasugused supermodellid nagu 1990 aasta jaanuari Vogue’i kaanel poseerivad Naomi, Linda jt. Seepärast paigutasin nad samamoodi Silueti kaanele.
Tanel Veenre (1977):
Kuidagi on läinud nõnda, et mina jäin esialgu Siluetist puutumata. Alustasin kohe värvilisemate Vogue’idega, mille fotosid käisin Rahvusraamatukogus endasse imemas. Aga Siluett tuli hiljem ringiga, maakodu pööningult, koos (mõnusa) kopituslõhna ja täiesti sürreaalse elukorraldusega. Usun, et moeajakirjad on üldse erakordselt tundliku ajastu- ja hetketunnetusega, parimad allikad inimeste meelsustega tutvumiseks.
Lilli Jahilo (1983):
Esimene eredam mälestus Siluetist pärineb 80ndate lõpust, kui olin 5–6aastane. Lappasin Siluetti ja mõtlesin: kas nii peabki riides käima? Mäletan fotot pastelsetes toonides, ilmselt nailonist talveriietest – meie igapäevaelus ei kandnud ju keegi selliseid rõivaid! Igal juhul tajusin, et tegu on väga tähtsa ajakirjaga. Hiljem põhikoolis kasutasin veel vanu Silueti lõikeid oma esimeste kollektsioonide õmblemisel.
Marju Tammik (1972):
Siluettides meeldisid mulle kõige enam joonistused, leidsin lemmikautorid, kelle pilte vaatasin tundide kaupa ja kõige lemmikumaid proovisin kopeerida, mis muidugi ei õnnestunud. See oli minu salajane “sahtlisse luuletamine”. Praegu tundub uskumatu, et fotodele lisaks oli suur hulk moode joonistatud ja et inimesed usaldasid joonistusi ning õmblesid nende järgi rõivaid. Uskumatult võimas asi oli Siluett.
Liivia Leškin (1956):
Siluett on olnud sadade tuhandete lemmik 1/6-l maakerast. See pole nali. Nali oli see, kuidas me tibatillukeses toimetuses seda põlve otsas tegime. 470 000 tiraažiga moeajakirja lehekülgedel on nii minu tehtud meiki kui soenguid, rääkimata mudelitest. Suur au ja vastutus ja lusti ka. See oli supertöö moeeriala lõpetanule 1981. aastal.
Muide, olen kohanud imestunud nägusid, kui minuga mõni Silueti tollane austaja tuttavaks sai: et nii noor ... Minu ema tegi kaastööd aga juba 1959. aastast! Tema on Elga Leškin.
Anu Stranberg (1946):
Ajakirjale Siluett kaastöö tegemine oli moekunstnikule peaaegu ainuke võimalus oma joonistamisoskust kasutada.
Käia välja lennukamaid ideid, kui
igapäevane elu nõudis. Hea ja loominguline aeg.
Andro Kööp (1967):
Siluetist otsisin ma ajakirja lõpus olevat välismaa ajakirjade põhjal koostatud moesuundade ülevaadet. Seal oli alati palju väikseid fotosid ja need olid väga seksikad ja inspireerivad. Siinkohal tänan inimest, kes seda rubriiki koostas. See oli minu jaoks ainuke kontakt maailmamoe ideedega, kuna professionaalseid moeajakirju polnud tavainimesel võimalik näha. Kuna mind huvitas mood üldiselt – ideed ja minu jaoks ennenägematud lahendused –, siis vaatasin parema meelega vanasid siluette, mida vedeles sõprade suvila kaminapuude kastis tulehakatuseks – korjasin need endale. Rohkem kui moejoonised meeldisid mulle fotod, sest seal olid naised ilusamad, ja eriti välismaa fotod, sest need olid igas mõttes super. Tagantjärele tean, et need olidki maailma tippfotograafide tehtud ja paljud neist kuuluvad fotokunsti klassikasse.
Lygia Habicht (1925):
Siluett oli minule võimete proovilepaneku võimalus.
Moeideede loomisel pakkus huvi ka erinevate joonistustehnikate katsetamine.
Anu Hint (1961):
Siluett oli ajakiri, mida oodati ja vaadati. Lehitsesime õdedega lapsepõlves Siluetti ja otsisime igalt leheküljelt lemmikuid, kelle moodi tahtsime olla. Loomulikult meeldisid meile ka väikesed must-valged fotod rubriigist ”Kogu maailmas”. See ei tekitanud meis mingeid probleeme, et mannekeenid näisid neil fotodel ilusamad ja mudelid popimad.
Olen korra kavandanud ka Siluetile lastemoe leheküljed. Mäletan siiani tunnet, kui Balti jaama lähistel astus mulle vastu laps, kes kandis minu disainitud jopet. Tubli ema oli võtnud lõiked ja teinud valmis keeruka mudeli! Mul pidi imestusest hing kinni jääma.
