Silvi Väljal – täna ja läbi aastakümnete

Silvi Väljali näitus “Minu maailm” Tallinnas ­Vabaduse galeriis, lahti kuni 16. veebruarini.

Oma 80 aasta juubelit tähistab Silvi Väljal näitusega, mis koosneb mullu suvel valminud pastellmaalidest. Need kujutavad hiiepuid ja ohvrikive, pihlakaid ja kadakaid, oksi ning juuri – ühesõnaga, Suurt Loodust fragmentides. Seda žanrit tugevalt joonistuslikus ­pastelltehnikas on kunstnik viljelenud pikka aega. Näib, et viimased aastad on talle omasesse laadi toonud suuremat puhangulisust, voogavust, ekspressiivsust ja maalilisust. Seda muljet süvendab mõni tema uuematest raamatukujundustest, näiteks Olivia Saare “Igal puul on elujoon” (2001). Tõsi küll, ­jõulisemaid värvil rajanevaid lahendusi pastellis on tal olnud varemgi, näiteks illustratsioonides Silvia ­Rannamaa raamatule “Nösperi Nönni Natuke” (esmaväljaanne 1977, uusväljaanne 2001).

Näitus mõjub küll tervikliku ansamblina, aga seegi on fragment loomingust, mis on kestnud üle poolsajandi ja hõlmab erinevaid, omavahel tihedalt seotud alasid: joonistus, pastellmaal, va­bagraafika, eksliibris, illustratsioon, animatsioon. Jalutasin Nukitsasse, et vaadata Väljali kujundatud lasteraamatuid. Leidsin üsna uusi, mis ­annavad tunnistust kunstniku jätkuvast vormisolekust – Jaak Kõdari “Kriimureinulised lood” I–III (2006–2007), Ira Lemberi “Pikk isa” (2007) –, ja hulga häid vanu tuttavaid.

Ei pääsenud ükski kõneleja käesoleva ­näituse avamisel mööda niisugustest raamatutest, nagu Silvi Väljali enda kirjutatud-kujundatud “Jussikese seitse sõpra” (1966) või L. Alttoa – H. Raigna “Aabits” (1958). Neist esimene, mille alusel valmis 1967 joonisfilmgi, on Andres ­Jaaksoo andmeil tõlgitud juba enam kui 20 keelde ning ilmu­nud enam kui kahemiljonilises üldtiraažis. 1960. aastatel kujunes “Jussike” omamoodi lastepärasuse malliks, nagu 1930ndatel Richard Kiviti “Väike peremees”, mis ei tähenda muidugi, nagu poleks ühel või teisel ajal olnud malli subjektiivseid tõlgendusi või kõrvalekaldeid sellest.

Väljali “Aabitsa” kujundus mõjus Rein Looduse sõnutsi revolutsioneerivalt õpikukujundusele üldse ning seda võib pidada ühte ritta kuuluvaks selliste 1960. aastate stiili heerolditega nagu Elbert Tuganovi nukufilm “Peetrikese unenägu”, Mari-Liis Küla kujundus Voldemar Panso Brechti-lavastusele “Härra Punttila ja tema sulane Matti” Draamateatris või samal,1958. aastal ilmuma hakanud ajakirjad Siluett ning Kunst ja Kodu. Väljalil oli muide võimalik toetuda kodumaisele aabitsauuendamise traditsioonile, nimelt Endel Kõksi illustratsioonidele H. Rajamaa aabitsa ja emakeele lugemiku jaoks algkooli I klassile (1938).

Pöördudes tagasi käesoleva näituse juur­de, võiks veel öelda, et Silvi Väljali loodusmaalinguis avaldub samasugune elutunnetus nagu tema raamatuteski – elurõõmsalt, tundesoojalt, midrimaalikult lüüriline.