Täpsemalt: mistahes materjali vastuvõtmisel on lihtsam tee minna kaasa kaasaskäiva meediakampaaniaga. Või väljakujunenud arvamustega. Mul oli piinlik lugeda esmaspäevase Postimehe ülistusi. Oma viga ka, aga ma näen neis just “sügavuse” kultust tegeliku analüüsi asemel. Poosi uskumist. Sõnu, mis asendavad muusika, olgu see siis nii hea või halb või ambivalentne kui iganes.

Mäletan Tominga kümne aasta taguseid ülesastumisi. Tolles hetkes näis kõik suurepärane. Ja on praegugi, albumil on mitu absoluutsesse klassikasse kuuluvat lugu. Kärt Tomingas on silmapaistev laululooja; ja ega keegi teine neid lugusid vist korralikult ette kanda suudaks.

Aga kahtlus jääb. Midagi selle kontserdi juures mõjus teadliku manipulatsioonina, isegi kui artist seda ei tea. Mingi kontekst on muutunud; ja mitte Tominga kasuks.

Omaette probleemiks on Urmas Lattikase arranžeeringud. Muidugi on kasutatud muusikud (mõned neist ilmselgelt omnipresentsuse kalduvustega, mängivad vist pooltel Eestis ilmuvatel plaatidel) virtuoossed professionaalid. Kuuleme jälle mõnd Ain Vartsi heamaitselist kitarrisoolot või Raul Vaigla fretless-bassi sumedat ja ikka selget kõla; ja et Lattikas läheb vahepeal klaveri taga hoogu. Küsimus on arranžeerimise meetodis, see on turvaline, üllatusteta, nii mainstream kui vähegi võimalik oma üksikute teadlike kõrvalekalletega “improvisatsiooni”. See on maailmapilt, mis, kui laulja hääl välja arvata, pea välistab isikupära.

Muidugi peab mainima ka mitmes loos liiga aktiivselt osalenud Zelluloosi ventilaatorit.

Plaat on siiski täiesti tõsiseltvõetav. “Aeg” ja “Korallid Emajões” kõlavad sama hästi kui kümme aastat tagasi, esimesest sai kontserdil midagi naljakalt agressiivset, Yesi “Owner of a Lonely Hearti” sarnast. Uuemast materjalist on näiteks “The Sun is Yours’” võluv massiivne poplaul, nagu Kate Bushi mõnelt varajaselt plaadilt maha astunud.  5