Ma arvan, et see, et kaks neist on jaapani sugemetega, on lihtsalt sattunud niiviisi...

Kas see tähendab, et ülejäänud 95 lavastuse hulgas võib selliseid juba harvemini kohata?

Ilmselt jah. Sagedus ei jää nii tihedaks. Paar aastat tagasi Krahlis “No more tearsi” tehes meil oli juba Mishima tekst sees. No ütleme nii, et see oli niisugune periood lihtsalt, kus tundub, et need tekstid on kõige olulisemad ja antud hetkel kõige lahedam teha.

Päris huvitav oli NO96 lehest lugeda mõtet, et Jaapani kultuur on selgepiiriline ja et on tore neid piire katsetada. Kas see lavastus proovib piire jälle nihutada?

Otsin juba mitu aastat selliseid tegelasi, kes võiksid olla kangelased. Neid on suhteliselt raske leida. Sellist kangelast, kes ei oleks naiivne ja kellel oleks mingi oma suurem seljatagune, millele ta saab toetuda. Kui vaadata lihtsalt enda ümber ringi ja otsida inimest tänavalt, siis on väga raske kellelegi silti otsaette panna, et tema on kangelane. Samuraide kohta saab mõnes mõttes öelda, et nemad on kangelased. Mitte kangelane sellises Nõukogude Liidu mõttes, vaid draama mõttes kangelane. Konkreetse lavastuse juures on nii, et kangelased, astuvad välja Kurosawa filmist ja satuvad Kadrioru basseini – siin see vastandus ongi. Selgub, et Kadrioru basseini astumine muudab ka kangelast ennast. Kangelane ei saa enam samasuguseks jääda.

Astuvad ämbrisse?

Ei, nad astuvad pange, ja isegi mitte pange, vaid basseini –  see on hoopis suurem.

See on siis samurai kangelaste jaoks päris suur jama…

Jah. Kuid me ei taasloo laval neljasaja aasta tagust Jaapanit, vaid me läheme Kadrioru basseini Tallinnas 2005. aastal.

Basseiniga on nii, et kui istuda ülal tribüünil, siis muutuvad samuraid sipelgateks. Kui vaadata sipelgapessa, missugune on tööjaotus, kuidas keegi leiab mingi asja ja siis tuleb räägib teistele ja siis hakkavad nad seda ühiselt vedama ja siis keegi jääb ette ja... Sipelgatega võib kogu lugu olla tõeliselt pikk draama, võid vaadata mitu tundi. Samuraidega on sama lugu, et kui vaadata alla basseini auku, siis nad kõik ajavad mingisugust asja, teevad midagi, neid rünnatakse mitmest küljest ja erineval kombel. Ma loodan et tekib sipelgate vaatamise tunne… Need sipelgad on suhteliselt sarnased pealtvaatajaile. See on situatsioon, kus osad sipelgad venitavad mardikat ja osad sipelgad vaatavad pealt, et ohoo!

Kas see lavastus on mõeldudki just Kadrioru basseini ja seda tavalise lava peale ei tõsta, sest siis ta kaotaks midagi?

Jah, ruum on hästi oluline. Seal on väga mõnus olla ja tribüüni pealt alla basseini vaadata on ka hästi mõnus. Ma olen seal viis aastat istumas käinud, mõeldes, mida siin teha sobiks. Nüüd, kus me oleme koha taaselustanud, tribüünid taastanud, solgi välja pumbanud, klaasikillud kokku pühkinud ja on tekkinud hulganisti mõtteid, mida seal veel teha annaks – alates öökinost lõpetades tantsupidudega – läheb see bassein lammutamisele. Sellest on kahju.

Teil on seekord lavastusest valminud kaks versiooni, üks on täiskasvanutele ja teine lastele. Kas see tähendab, et täiskasvanute versiooni ei kannata lapse silmad vaadata, et seal on rohkelt verd ja mõõgavõitlust?

Iga lugu on võimalik mitut moodi rääkida. Hakkad pihta ühest või teisest otsast, mõnede seikadega natuke vassid ja... Küsimus ei ole mitte selles, et täiskasvanute versioon oleks alla 14- aastastele keelatud, vaid lihtsalt selles, et lugu on võimalik ka kergemalt rääkida.

Lapsesõbralikumalt?

No jah, lapsesõbralikumalt. Ütleme niimoodi, et kui täiskasvanute loos jäävad samuraid kaotajateks, nii nagu nad ka Kurosawa filmis kaotajateks jäävad, siis laste variandis nad võidavad koos lastega.

Kui lavastuse „Seitse samuraid” kohta proovida leida märksõnu, siis mida võib oodata inimene, kes seda vaatama tuleb?

See on küsimus, millele nädal aega enne esietendust on mul alati võimatu vastata. Ma ei tea.

Millest see kõneleb?

Meestest, kes on valinud oma tee, kes ei anna alla ja käivad mööda seda teed, ükskõik, mis tee peal ka ette ei tule. Ja kuidas see, mida plaaninud oled, erineb alati sellest, mis tegelikult tuleb.

* Nô teater (?) - klassikaline jaapani teatri stiil, mis sündis 14. sajandil. Näitlejad kannavad maske, räägivad monotoonsel toonil, taustaks koor ja rahvapillid. No teatrit mängitakse harilikult vabas õhus.

SEITSE SAMURAID  - NO teatri lavastus Akira Kurosawa samanimelise filmi ainetel. Film valmis 1954. aastal ja seda peetakse esimeseks kaasaegseks action-filmiks, mille eeskujul on kõik kaasajal tuntud filmid üles dramaatiliselt üles ehitatud.

Filmi aluseks on väidetavalt tõestisündinud lugu, kus röövlitest vaevatud külaelanikud palkasid enda kaitseks samuraid appi. Filmiversioonis töötavad elukutselised sõdalased külaelanike heaks kolme toidukorra eest päevas ning peavad otsustavas lahingus tagasi lööma 40 bandiidi rünnaku.

Filminäitleja Seiji Miyaguchi polnud enne filmis ülesastumist kordagi mõõka käes hoidnud, tema oskustest jäeti meisterlik mulje osava montaazhi abil. NO99 teatri näitlejatele on etenduse tarbeks tellitud spetsiaalsed mõõgad, millega trupp on mõõgavõitlust harjutanud pea kogu suve.

“Seitse samuraid” esietendub 12. (täiskasvanute) ja 14. (laste) augustil Kadrioru Basseinides. Pärast hooaja lõppu basseinid lammutatakse.

Lavastajad: Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper.