Pöördumine muusika poole on selles mõttes loogiline, et lauljana on Phoenix andekas, seda teab igaüks, kes on näinud filmi “Nagu noateral”, kus ta kõik Johnny Cashi lood ise sisse laulab. Seda, kuidas Phoenix näitlemisest loobub ja räpi-ilmas läbimurret alustab, asub kaameraga dokumenteerima tema õemees ja lähedane sõber, samuti Oscari-nominatsiooniga austatud näitleja Casey Affleck.

Terve maailma kõmupress on ärevil. Mis toimub Phoenixiga? Kas ta on lolliks läinud? Miks ta teles ja avalikel üritustel käitub nagu täielik idioot? Miks on ta paks ja karva kasvanud? Kas film, mida temast vändatakse, on ikka ehtne dokumentaal või veetakse vaatajat ninapidi?

Vaadakem nüüd olukorda selge pilguga: milline inimene, kes tahab filmindusega lõpparve teha, laseb endast filmi vändata? Ja miks peaks keegi üritama hiphopi maailma (kui valdkonda, milles tegutsevad reeglina ülearenenud kõhulihastega ja karvutute kehadega mustanahalised muusikud) üritama siseneda pulstunud juuste, ilge habemetuusti ja 20 ülekiloga?

Seega võiks filmi vaatlemisel võtta lähtekohaks, et autorite eesmärk on olla irooniline, intrigeeriv ja kriitiline. Kriitiline selle suhtes, kui himukalt tormab kollane press kallale allakäigulugudele à la ­Michael Jackson või Britney Spears, millist mõnu pakub meelelahutustööstusele kellegi paksuks- või lolliksminek, sõltuvus, avalik alandus, või mis kõige magusam – surm. Kriitiline selle suhtes, millise naudinguga meediatarbijad need uudised alla kugistavad ja ägisedes lisa nõuavad. Aga ka kriitiline kuulsuste endi suhtes, näidates, kui jälgilt võib mõni neist suhtuda end ümbritsevatesse inimestesse.

Casey Afflecki režiidebüüt on tehniliselt päris õudse kvaliteediga, mis muudab niigi kohati ebameeldiva sisuga filmi vaatamise veelgi raskemaks. Kuid see vorm on vajalik, et rõhutada kaamera lähedust portreteeritavale, intiimsust, mis tekib vaataja ja vaadatava vahel. Ja see lähedus on muudetud kohati lausa talumatuks, see pole naudingut pakkuv vuajerismi vorm. Tahad näha kuulsust lähedalt? Aga palun, vaata – jõllita, kuidas ta prostituutidega aeleb, kokaiini tõmbab, oksendab, magab, nutab, peldikus käib. See lirtsuv vaatepilt litsutakse sulle näkku raevukalt ja tigedalt.

Phoenixi näitlejatöö on võimas, tõenäoliselt tema seni parim osatäitmine (see on kahtlemata roll, ta mängib Joaquin Phoenixit, samamoodi nagu näiteks Jan Uuspõld mängis filmis “Jan Uuspõld läheb Tartusse” endanimelist tegelast). Žanrilt on “I’m Still Here” mockumentary, meenutades kohati selliseid juba klassikaks saanud filme nagu “Borat” või “Brüno”, kuid samas võib teda ka vaadata kui performance’it. Ja tegelikult peaks saatuse irooniana Phoenix oma võimsa rolli eest kandideerima parima meespeaosa Oscarile (olgem ausad, kõva kaalutõusuga osatäitmised “Raging Bullist” “Bridget Jonesi päevikuni” on teeninud Oscarite jagamisel väga suurt tähelepanu).

Kuigi praeguseks on nii Casey Affleck kui Joaquin Phoenix tegelikult tunnistanud, et toimunu oli vemp, hoidsid nad asja saladuses, kuni film oli siin- ja sealpool ­ookeani kinodesse jõudnud. (Küllap on vemp ka kahe filmiga seotud naistöötaja kohtuasi Casey Affleck vastu väidetava seksuaalse ahistamise pärast.)