S(k)andaalid ja seks. Naistest Cannes’i filmifestivalil kirjutab Maria Ulfsak

Cannes’i filmifestival

13. mai kuni 24. mai 2015 Cannes, Prantsusmaa

Cannes’i võistlusprogramm oli tänavu nagu Eesti valitsus – sinna võeti ainult kaks naist. Võistlemas oli aga 19 filmi, ja see on Cannes’is üsna tavaline jaotus, mistõttu on festivali juba pikemat aega süüdistatud meestekesksuses ja seksismis. Ning just sel põhjusel olid korraldajad püüdnud naisi tänavu Cannes’is üheks läbivaks teemaks seada.

Cannes’i filmifestival

13. mai kuni 24. mai 2015 Cannes, Prantsusmaa

Cannes’i võistlusprogramm oli tänavu nagu Eesti valitsus – sinna võeti ainult kaks naist. Võistlemas oli aga 19 filmi, ja see on Cannes’is üsna tavaline jaotus, mistõttu on festivali juba pikemat aega süüdistatud meestekesksuses ja seksismis. Ning just sel põhjusel olid korraldajad püüdnud naisi tänavu Cannes’is üheks läbivaks teemaks seada.

Avafilmiks valiti Emmanuelle Bercot’ linateos “Pea püsti” (La tête haute, viimati sai naise loodud film sellise au osaliseks aastal 1987), korraldati naiste ja võrdsuse teemalisi vestluspaneele, elutöö auhind anti Agnès Vardale. Kõik oli ilus kuni hetkeni, mil pask ventilaatorisse lendas ja sotsiaalmeedia oma jõudu näitas.

Cannes’i tava näeb nimelt ette, et õhtused esilinastused on ülipidulikud. Sinna pääseb vaid kutsega, mille saamine on keerukas (neid ei müüda). Saali pressitakse enam kui 2000 inimest, kes peavad oma õhtukleitide ja ülikondadega järjekordades tunglema. Ukse kõrval seisab moepolitseinike grupp, kes tõepoolest kergitab kleidisaba ja kontrollib, kas naistel on kõrged kontsad. Kui aga ühel õhtusel üritusel saadeti ukse pealt tagasi grupp tähtsaid 50ndates daame, kes olid küll õhtutualettides, ent sädelevate kivikestega kaunistatud, madala kontsaga pidukingades – osa neist tervislikel põhjustel, nagu hiljem selgus –, ­algaski skandaal, mis ogara kontsareegli küsimärgi alla seadis. (Meedias võttis sõna näiteks amputeeritud varvastega Taani filmiprodutsent, kes oli eelmisel päeval suurte probleemidega saali pääsenud, tal on füüsiliselt võimatu kanda kontsakingi. Mitte piisavalt peente jalatsite pärast on aga minu teada ka vähemalt kaks eestlast ukselt tagasi saadetud.) “Shoegate” saavutas tänu meelepahatormile Twitteris nii suure kõlapinna, et staarid ja ajakirjandus kritiseerisid korraldajaid teravalt ning festivali esindajad olid sunnitud moka otsast möönma, et turvatöötajate nõudlikkus oli põhjendamatu. Eriti irooniliseks muutis asja see, et intsident leidis aset Todd Haynesi lavastatud feministliku lesbifilmi “Carol” esilinastusel. Džinn on pudelist välja lastud ja arvata võib, et lollakas kingaskandaal osutub pikemas perspektiivis murdepunktiks, mis mõjutab festivali topeltstandardeist loobuma ja edaspidi rohkem võrdõiguslikkusele mõtlema igal tasandil alates riietumisreeglitest kuni filmivalikuni, sest naiste häält on raske kuulda võtta, kui neid saali sisse ei lasta.