Sladkajakonfeta kuulab etteaimamatut muusikat
See oli natu vähem kui 10 aastat tagasi, aeg mis veel
päris hästi meeles, seletasid sõbrad mulle suure
õhinusega uuest Radioheadi albumist. “Kid A”. Et vaata mehed
trikitavad, hullud Warprec vms mõjutused on sees, hästi
põnev, jne, milline sära oli nende jutus, siiani silme ees se.
Analoogiaid oleks veel ja veel.
Sorry, nimetage mind kuidas tahate,
aga põnev on, kui sa muusikas järgmist sammu ette ei näe.
Okei, kujutaks ette õhtusöök Heidy Purgaga, aga kohale tuleb
hoopis Liis Lass. Aaaaa, rõve, võiks kohe kisada. Hale dublant
jne, aga oot, äkki polegi olukord nii hull. Aastaid tagasi, kes oleks
uskunud praegune Justin Timberlake ja teised Timbalandid
kõlavad just nii.
Kohitsetud, kliiniline,
pealiskaudselt kohati isegi laisk sound, aga jumala hea onja. Oleks ennustanud
seda ette? Never!
Alva Noto “Xerrox Vol.
1”
(Raster-Noton)
Hiljuti juhtus üks tore seik.
Istun, klapid peas, inimesed ümberringi, aga äkki hakkavad seostatult
ringi käima, nagu otsiks midagi, vaatavad lakke, kuulavad kõrv
vastu seina, jõudes järjest lähemale ja lähemale
(minule), kuni käis see klõks. Jah, midagi nagu oli selles ruumis
paigast ära ja selle tekitas kõrvaklappidest kostuv Alva Noto.
Hihi.
Kõige vahvam on selle juures muidugi see jah, ütleme
kohe ära Xerrox ei kõla nagu muusika, temas pole niivõrd
struktureeritud meloodiaid, aga ta on IMEILUS nagu elu ise. Alva Noto on
kasutanud lõike, sämpleid, helisid, mis elavad meie ümber,
täpsemalt, tükke, mida kasutakse reaalselt, et meid suunata ja
mõjutada, telefoniootehelid, telereklaamides ja filmides kasutatavad
tükid, ning siis omakorda nad harmooniliselt suhtlema pannud.
Visuaalselt sobiv vaste: “Koyaanisqatsi”.
Original Silence “The First Original Silence”
(Smalltown Superjazz)
Plaadilt improvit kuulata –
võimatu. Tekib tunne nagu kedagi vägistataks ja kätt ette
panna ka ei tahaks, oeh. Original Silence ei tekita seda tunnet. Mõelda
kui iga muusiku jämm eraldi plaadile lükata ja siis kodus viie
mängija taga neid amatöörlikult kokkunussida, ei, pole vaja,
kõik ütlevad, et pole vaja, absull kõik, väiksed lapsed
ja voodihaiged ka! Never ei teki tunnet nagu vaataks kanal2 reporteri kordust
10ndat korda, õllega diivanil, naine sama retsepti järgi
köögis pastat keetmas.
Viited Original Silence liikmeile: Sonic
Youth, The Thing,
Jim O’Rourke.
Viited kõlale:
Boredoms, jaapani noise, avant/free rock, John Zorn.
Wold “Screech Owl”
(Profound Lore
Records)
Wold on debiilne, geniaalselt, hullumeelselt segane
muss. Automaatselt lõi pähe Abruptum, kus tüübid end
stuudios lõikusid, et ehedamaid karjeid kuuldavale manada,
rääkimata nende olümpiakulda väärivaist
artistinimedest: It, All ja Evil, fakk kui hea.
Üldse üle pika
aja tundub nagu hakkaks blackmetalis jälle elu keema, viited satanismile
on muidugi kadunud. Põhja Ameerika ja Kanada, mis neil ikka vigiseda
seal, kui siis ainult uhkustada oma laialdase depressioonilevikuga, mida need
“uuekooli” blackibändid ka ohtralt ära kasutavad.
Woldi sound tuletas meelde kui kord üritasin üht punkkontserti
diktofoniga lava ees lindistada, teadagi mis sealt välja tuli, super kraam
loomulikult, ülimoonutatud räige müra, mmmmmmmm.
Ahjaa:
reliisinud on Profound Lore, kelle hetke põnevaim värvatu, Angelic
Process läheb Jesust ikka sajaga mööda, nagu Schumacher
Coulthardist.
Ben Frost “Theory of Machines”
(Bedroom Community)
Solvang oleks teda eksperimentaalseks
nimetada, enamasti eksperimendid rohkem abistavad, et teistel
kõrvalistel pead lahti saada. “Theory of Machine” kuulates
tekib see terviklikkuse tunne küll. Ta on küll omajagu kaootiline ja
“poolik”, samas kõlab nagu vihmane suvehommik, kus sadu
hakkab kohe kohe läbi saama, aga ikka ei saa ka. Võimalik, et need
Islandi mõjutused on tõesti austraallasest Ben Frostile
atmosfääri tunnetust lisanud. Pole ta varasemaid albumeid kahjuks
kuulnud. Tahaks.
Mida veel?: Siia juurde sobib suurepäraslt Kranky,
Type Rec, Tim Hecker, Philip Jeck. Või Robert Logan
“Cognessence”. Meeleolu.