Sõja muutmine patriootiliseks luurekaks
Nõukogude lapsepõlves nägin ma nii palju sõjafilme, et kokku seotuna ulatuks lint nendest kümme korda Maalt Kuule. Demokraatia saabudes võtsin ette kõik kättesaadavad ameerika sõjafilmid. Nähtust võiks vedada silla üle Atlandi ookeani. Mingi hetk saabus mürgistus. Otsustasin edaspidi sõjast ainult lugeda. Ühe sakslase autobiograafiline idarinderomaan algab kirjeldusega, kuidas saksa sõdurid valmistuvad Punaarmee positsioonide ründama.
Kuidas näeks stseen välja kinolinal ? Südantlõhestavad viiulikääksatused, keegi sõdur vaatab kuuvalgel armastatu fotot, mõni annab sõbrale kirjadepataka, mille see peab saatma – “juhul, kui midagi juhtub” – ümbrikule märgitud aadressile, keegi palvetab viimast korda issanda poole, keegi meenutab lapsepõlve. Sõjafilmid on siirupit paksult täis. Eelmainitud romaanis kirjeldatakse midagi sootuks erinevat. Jalaväerühm on püksid rebadele lasknud ja õiendab füsioloogilist toimingut. Härra leitnant, allohvitserid, meeskond, kõik see vägi kükitab mingis Venemaa võpsikus, mõmisedes ja ägades valust, sest pakasest hoolimata löövad nende hemarroidilised pärakad elavat tuld. Ma oleks seda lugedes äärepealt nutma hakanud.
Autor annab möödaminnes seletuse. Esiteks on kuuli saamisel soolikatesse parem, kui soolikad on tühjad. Teiseks on romaanis kirjeldatud sõdurid vanad kalad ja nad teavad, et surmahirmus inimene teeb püksi. Isegi siis, kui ta on käinud rünnakul kümneid kordi. Ikka teeb.
Lugesin hiljuti 1993.aastal Somaalias nn humanitaaroperatsioonil osalenud Ameerika ohvitseri memuaare. Ta tunnistab sama – sattudes esimakordselt somaalia bandiitide tule alla, pissis ta end täis. Ja veel. Üks sõjas käinud mees rääkis, et iga normaalset (st terve mõistuse juures olevat) inimest haarab kuulide alla sattudes soov pugeda maa sisse. Muutuda vihmaussiks. Pea tõstmine, püssi panek palgesse ja keskendunud vastutulistamine nõuab tohutut eneseületust. Kui sõdur saab sellega hakkama, on ta juba kangelane. See on lühike kokkuvõte sõjast ja mingit teistsugust sõda pole olemas. Ent kinolinal ei saa vihmaussiks muundunud ja püksi tegevaid mehi kujutada. Vaataja nõuab mõõgakeerutamist ja hüüdvaid fanfaare. Patriotismust. Ja talle antaksegi need. Sellepärast ma jälestan sõjafilme. Olgu selleks kiidetud “Inimesed sõdurisinelis” või veelgi kiidetum “Nimed marmortahvlil”.
Elmo Nüganen väidab intervjuus, et tema film pole sõjast vaid rahust. Ma ei tea. Võibolla on film eimillestki. Selle alguses seisatakse Tartu raekoja kell, lõpus pannakse see jälle käima. Tuleb välja, et Tartu Kommertskooli poiste sõjaskäik on unenäotaoline, reaalsuses mitte toimunud sündmus. Aeg seisis kõik need kuud, kui nad käisid Nüganeni näidatud Vabadussõjas. Õppursõdurid on legend. Võibolla neid polegi kunagi olnud?
Parima filmi, mis ma olen näinud õppursõdurite saatusest, väntas 1959.aastal lääne-saksa režissöör Bernhard Wicki. Film “Sild” (Die Brücke) saavutas rahvusvahelise kuulsuse, korjates virnade viisi preemiaid. Sakslastele oli film paras šokk, sest 59-ks aastaks oli nad teatud mälust tõrjunud. Wicki kiskus haavad lahti.
Sündmustik leiab aset 45.aasta aprillis kusagil Lääne-Saksa linnakeses. Reich mobiliseerib sõja võidukaks lõpetamiseks viimased ressursid, saates lapsed sõtta. Otsustavalt meelestatud jõnglastest puudust ei tunta. Wicki näitab ühte klassi, milles õpivad 16-aastased tragid hundikutsikad. Siggi, Walter, Karl ja teised on erinevalt Tartu Kommertsgümnaasiumi õpilastest Ahasest, Tääkerist või Kohlapuust püssiga juba tutvust teinud. Nad on näppinud kuulipildujat ja tankirusikat; nad põlevad soovist oskused käiku lasta. Nende õpetaja (arhetüüpiline Laur, kes meisterdab vabal ajal poistega paati), käib väejuhatuse jutul ning saavutab selle, et tema poisid pannakse kusagile ohtutusse – see tähendab tähtsusetusse – rindelõiku. Kogenud veltveebel viib seitse juntsut ühe sillakese juurde ja teatab, et ülesandeks on seda valvata. Tal on plaanis lasta poistel öö silla juures ära sitsida, et nad siis hommikul vaikselt koju saata. Kuid juhtub õnnetus – öösel linnas kondav veltveebel satub välisandarmite patrulli kätte ning lastakse väejooksiku pähe maha.
Juhendajata jäänud poisid valmistuvad samal ajal võitluseks. Teevad sõjaplaani, vaatavad kuulipildujale õige positsiooni, ajavad püstoliga ähvardades minema vanema härrasmehe, kes üritab neile mõistust pähe panna, seletades, et seda silda pole vaja kaitsta. Siis tuleb ameerika tankiväe eelüksus ja poisid annavad kõigist torudest tina. Nad on kohusetundlikud, vaprad ning valmis meheau kaitsma. Kui üks GI näeb lähedalt, kellega ta lahingut peab, viibutab ta rusikat ja röögib “Kindergarten, marss koju!”. Poisid niidavad ameeriklase maha. Lahingu lõppedes on seitsmest poisist kuus surnud. Kuid ka ameeriklased on taandunud, minnes otsima mõnda teist ülekäigukohta. Ainus ellujäänud poiss valvab silda edasi. Siis saabub saksa pioneerikomando ülesandega sild õhkida. Pioneeride ülem ei tea, milline tragöödia on sellel just toimunud. Ta teeb ainsale ellujäänud poisile jõhkralt selgeks, et sild on tarbetu objekt. Poisini jõuab äratundmine, kui mõttetu oli tema sõprade surm. Ta kaotab mõistuse ning avab silda õhkima tulnud saksa sõdurite pihta tule. &nb sp; ;
Laste saatmisel sõtta puudub õigustus. Wicki tuletab vaatajale meelde, et püssidega jõnglasi tabab täiskasvanud sõduritega vastakuti sattudes kiire surm. Kui “Marmortahvlis” osutab õppursõdurite salgake edukat vastupanu maailmasõja kogemustega ja raudse distsipliiniga läti punaküttidele, siis on see patriootiline pläma. &nb sp;
Sõda ei saa kinolinal tõeselt kujutada. Üks võimalus see ülesanne lahendada on seda teha nii nagu vene filmis “Kukulind” – näidata näitamata. Peategelasteks on soome sõdur, vene sõdur ja saami naine. Film algab soomlase aheldamisega kalju külge. Põhjus jääb seletamata, kuid ilmselt tabati ta deserteerumise katselt. Selle eest on ette nähtud mahalaskmine. Asja võib korraldada ka nii, et mahalaskjateks on vaenlase sõdurid – süüdlane aheldatakse kalju või puu külge, talle antakse optilise sihikuga püss, patsustatakse õlale ja öeldakse hüvasti. Sõdurid vihkavad snaipreid ja kui mõni vastase oma kätte saadakse, lüüakse ta sealsamas maha. Et asi päris kindel oleks, sunnitakse Veikkot ülle tõmbama relva-SS-i mundrit.
Paralleelselt Veikko aheldamisega näeme Punaarmee kapteni Ivani arreteerimist. Erinevalt Veikkost, kelle kuriteo kohta midagi otseselt teada ei saa, on Ivaniga asi elge. Politruk teeb Ivani kohta ettekande ja mees vahistatakse kahtlustatuna kodumaa reetmises. Lapsepõlves Jesseninilt julgustust saanud Ivan kirjutab lüürilisi luuletusi. 1944.aasta karmis kontekstis on see defetismi ilminguks. Vihatud Smerš paneb Ivani autosse, sõit läheb kusagile tagalasse ja siis tulevad Punaarmee lennukid, kes pommitavad omaenda auto uppi. Ainus ellujäänu on Ivan. Saamitar Anna leiab põrutada saanud Ivani ning tirib ta enda juurde koju. Peatselt ilmub Anna onni ka Veikko, kes on suutnud oma leidlikkust rakendades end kalju küljest vabastada. Filmi peategelased – kaks surmamõistetud ent imekombel pääsenud meest ja noor üksik naine, kes pole neli aastat keppi saanud – on sellega kokku viidud. Anna tänab Suurt Vaimu, et see on tema häda tähele pannud ja talle kaks toredat isast saatnud.
Naine nuhatab Veikko ja Ivani üle ning teatab, et mehed haisevad sõja ning surma järele. Ta käseb neil end puhtaks pesta, et mehed läbi tõmmata. Anna pruugib isaseid “täiega”. Soome hümn või inernatsionaal selle tegevuse ajal ei kõla. Saamitar Anna pole neist helindeist kuulnudki. Nagu pole talle pärale jõudnud seegi, miks on võõrad mehed Lapimaale tulnud üksteist maha lööma. Tõepoolest, miks? Pagan teab. 20.sajandi tapatalgusid filmikeelega seletada ei saa. Kes seda üritavad, mängivad ikka veel lapsepõlve luurekaid ja indiaanlasemänge.
