Sõjaaja ooper
Klassikalised ooperid on muinasjutud. Kuitahes realistlikud poleks nende süžeed, kuitahes palju oleks seal ajaloolisi tegelasi, kuitahes tõsine või laibarohke poleks sündmustik, kui tõsiseid moraalseid valikuid kangelaste ees ka ei seisaks, miski muudab parukais tegelaste poolt reeglina paatoslikus toonis esitatud aariate ümber keerleva siiski muinasjutuks. Muidugi on erandeid, kuid siiski.
“Klinghofferi surm” ei ole tüüpooper ka nüüdismuusikateatri kontekstis. Ta jutustab üsna äsja (1985) toimunud reaalsest laevakaaperdamisest Vahemerel, mille käigus palestiina terroristid hõivasid Aleksandria sadamas kruiisilaeva "Achille Lauro" ja tapsid vana, ratastooliinvaliidist juudi Leon Klinghofferi. Juudi ringkonnad on 1991 Brüsselis esietendunud lavateost algusest peale käsitlenud antisemiitlikuna, kuna palestiinlastele sõna andmine ei ole juba iseenesest kosher; teatreid on piketeeritud ja libretist Alice Goodman (ise juut) on saanud tapmisähvardusi. Eriti karmiks läks asi peale 9. septembrit 2001, siis võis Adamsit julgelt juba ka New York Timesi kultuuriosas ameerika- ja inimvastasuse ja terroristide õigustamise pärast sõimata. Selles taustas on Soome Rahvusooperi julgus “Klinghoffer” möödunud talvel kavva võtta silmapaistev. Tänavu kevadel taastati lavastus veel kuueks etenduseks.
Vaatasin ooperit Helsingis Iraagi sõja kaheteistkümnenda päeva õhtul. Saal ei olnud päris täis. Inglasest filmirezhissöör Tony Palmeri lavastus lõi esimesest hetkest võimsate kooristseenidega (koori bassisolistina astus üles ka meie Andrus Mitt) ja valguskujundusega (Kimmo Ruskela). Estoniaski töötanud Anna Konteki laevatekki kujutav minimalistlik lavakujundus muutis aegajalt tõstukite ja valguse abiga oma kuju. Avastseeni gustavedorelikud pilved oli parim näide banaalse suitsumasina loomingulisest kasutamisest laval.
Kui lavastusele midagi ette heita, siis staatilisust. Terroristid küll rabelesid paar korda (ilmselt Moskva sündmustele viidates leidus kavalehel ka hoiatus, et osa tegevust toimub saalis), kuid üldmuljeks jäid koori pikaldased liikumised, algul saalist lavale ja hiljem laval edasi-tagasi ja siis kaootilisematesse liikumismustritesse laskudes. Kuid koor oligi peategelane, jagunedes aegajalt palestiinlasteks, juutideks ja kruiisituristideks.
John Adamsi muusika pole iseenesest “Klinghofferi” meeldejäävaim osa, jäädes ehk kuskile eelmise, ka Tallinnas kontsertvariandis esitatud ooperi “Nixon Hiinas” peaaegu ortodoksse minimalismi ja hilisema muusikali “Ceiling/Sky” popmuusikat häbenematult ümber töötava meetodi vahele.
Minu jaoks on ooperi eriline väärtus Alice Goodmani tekstides. Pidevalt üksiku ja üldise, olmelise ja üleva vahel balansseeriv lakooniline luule, mis lõpuks ikka jõuab piibli parafraseerimiseni; täpsus, mis jõuab tegelikult pärale alles lugemisel. Loosungeid ei ole, pigem asendavad neid kujundid ja vihjed. Peategelaste kõrval tegutsevad episoodilised tegelased, kes esitlevad mõnd väikest tahku probleemist ja lahkuvad siis.
Miks siis ikkagi teost sõimati?
Põhisüüdistus terroristide glorifitseerimises ei pea minu arust paika. Peasüüdistaja, Ameerika muusikateadlane Richard Taruskin läheb välja selleni, et võrdleb Bachi passioonides Jeesuse iseloomustamiseks kasutatud muusikalist "aurat" helitaustaga, mis käib Adamsi ooperis kaasas terroristidega. Inimlikustamine - näiteks terroristide pikad aariad - ei tähenda ju veel ülistamist?
Esimesesest vaatusest võib soovija leida muidugi poolehoidu kodumaata jäetud palestiinlastele, teises, kus heroilisse mõõtmesse tõuseb lihtne invaliid, ei saa sellest enam juttugi olla. Surnud ja vetteheidetava Klinghofferi aaria on ooperi kulminatsioon; vana juut asetub siin paradoksaalselt Lunastaja kohale.
“Klinghoffer” rääkis igatahes minuga just sellest, mis praegu CNNi ekraanil toimub. Ja see ei olnud lõõgastus, mida miskipärast muusikateatrilt kõige enam oodatakse; see oli raske ja painajalik maailmaanalüüsimine.
Vaatasin üle Estonia mängukava aasta lõpuni. Ma ei näinud mitte midagi, mis võiks tekitada soovi sinna majja minna. Klassika, ja ainsa “moodsa” teosena muusikal Tammsaare ainetel. See on selgelt minu viga, aga vahetevahel tahaks midagi muud. Midagi tõsist, midagi poliitilist, midagi moraalsetest valikutest jutustavat, ja ilma tolmunud muinasjututa.
