Solomon Volkov “Šostakovitš ja Stalin: kunstnik ja tsaar”.

Tõlkinud Toomas Huik. Tänapäev 2005, 362 lk.

Dmitri Šostakovitši ja Solomon Volkovi nime saame teineteisega seostada alates 1979. aastast, mil New Yorgis ilmusid inglise keeles Volkovi poolt väidetavalt kirja pandud helilooja mälestused. (Eestikeelne tõlge aastast 2002.) Paljud asjatundjad on kahelnud mälestuste autentsuses, kuid lugeda on need nii või teisiti huvitavad.

Volkov on arendanud teooriat Šostakovitšist kui omamoodi lollikesest Stalini õukonnas, kel luba rohkem suud pruukida kui teistel. Lollike lunastab oma õigused sellega, et teda üheski asjas päris tõsiselt ei võeta. “Šos­ta­kovitš ja Stalin” on Volkovi teine raamat geniaalsest heliloojast, mis keskendub Stalini kahele avalikule rünnakule Šostakovitši vastu: esimene 1936, teine 1948. Kompartei keskkomitee 1948. aasta otsus Vano Muradeli ooperist “Suur sõprus” puudutab, tõsi küll, kõiki vähegi nimekaid tolle aja nõukogude heliloojaid ning mõnevõrra hiljem vallandab koos kurikuulsa 8. pleenumiga repressioonid eesti helikunstnike vastu: Alfred Karindi arreteeritakse, Cyrillus Kreek kaotab professori koha konservatooriumis (mõlemad 1950).

Nüüdisaegse sovetoloogilise kirjanduse tulvas liigitub Volkovi raamat harusse, mis püüab oma aja ühiskonna tippude käitumist kujutada ja mõista võimalikult realistlikult pinnalt lähtudes. Volkovi Stalin pole hüsteeriline türann, kes vihahoos bojaaride habemeid sasib, heas tujus aga neid mee ja sularasvaga üle kallab. Stalin – ka Eesti lähiajaloos üliolulist rolli mänginud valitseja – on eeskätt pragmaatiline ja oma ümbruskonnast kõrgemal seisev poliitik, kellele kunstid polegi nii võõrad, nagu seda esimesel pilgul võiks oletada. “Oma sõnul neelas ta keskmiselt 500 lehekülge teksti päevas. Mõistagi olid need peamiselt kõiksugu ametlikud paberid. Aga Stalin luges ka rohkesti dokumentaal- ja ilukirjandusteoseid, tegi seda hoolega, pliiats käes, kirjutas servadele märkeid ja märkusi. Tema huvi klassikalise muusika vastu oli teesklematu.”

Stalini tüüpi valitsejad võivad esile kerkida teisteski ühiskondades kui 1920. aastate Nõukogude Venemaa. Lugege Volkovi raamatut – siis oskate neid võib-olla paremini ära tunda.