Miks? Sest Koffi “Eestluse elujõust” on täiesti defineerimatu raamat, Velskri “Karlova Kirjanduse põhijooned” käsitleb lausa otsitult marginaalset teemat, Haugi “Klassikute lahkumine” on vaat et vanamoodne artiklikogu ning Vadi “Peeter Volkonski viimane suudlus” tähistab dokumentaalsuse ja fiktsiooni põimimist enneolematul tasemel.

Lühidalt: kõik need neli meest on kirjutanud teoseid, mille kulka auhinna vääriliseks hindamine on üllatus, sest kulka žürii otsused on alati rõhutatult konservatiivsed ja ennustatavad. Alati, kuid mitte tänavu, mil põhižüriis langetasid otsuseid Joel Sang, Linda Kaljundi, Madis Kolk, Johanna Ross ja Tauno Vahter ning artikliauhinna žüriis Mall Jõgi, Marju Lepajõe ja Udo Uibo.

Kui tähtsaks peate nii kultuurkapitali kirjandusauhinda kui auhindu üldse?

Toomas Haug: Auhind on omamoodi arvustus, napisõnaline, aga tekitab suuremat ühiskondlikku resonantsi. Selliseid arvustusi vajavad kirjutajad eneseusu tugevdamiseks. Ja seda vajab ka kirjandus ise kui tagaplaanile jääma kippuv institutsioon.

Indrek Koff: Auhinnad on ikka olulised, need aitavad kirjandust orbiidil hoida, selle pealt unustusekihti õhemaks kraapida. Kultuurkapitali auhind on kahtlemata meie tähtsaim, mistõttu võtsin uudise, et auväärt žürii on pidanud mu raamatut selle au vääriliseks, vastu jahmatuse ja värinatega – nagu oleksin tervitanud Jaapani keisrit ennast.

Urmas Vadi: Olgem ausad, me kõik tahame tunda ja teada, et me oleme kõige paremad ja andekamad ja et keegi seda viimaks ka märkaks. Minu jaoks on see vist Eesti üks kõige olulisem preemia. Ja mis kultuurkapitali puutub, siis ma tahaksin kulkat tänada, et ta minu tegemisi on toetanud ja ma olen saanud mõnuga oma asju kirjutada.

Mart Velsker: Minu meelest on kultuurkapitali žanripreemiad kõige olulisemad kirjandusauhinnad Eestis, kuigi nende rahaline väärtus on mõõdukalt paras. Iga-aastases auhindamislaviinis satuvad kultuurkapitali žüriide valikud küll hilisemasse otsa ning selles olukorras hakatakse kirjanduspoliitiliselt kalkuleerima. Otsustajate sisuline asjatundlikkus on siiski märgatav ja see teeb otsused väärtuslikuks.

Kuhu Eesti kirjandus on teel ja kas teie olete samas suunas rändamas, või ei lähe teile see miski tabamatu, mida peavooluks nimetatakse, üldse korda?

Toomas Haug: Sarnanemispüüd on inimestele palju omasem kui püüd erineda. Vähesed erinevad tõeliselt, enamik erineb ühtemoodi. Sageli ongi erinemistaotlus palju rohkem sarnanemistaotlus. Kirjanduses tuleb see ilmekalt esile niinimetatud peavoolus. Niisugune asi on ilmselt inimlikult vajalik ja paratamatu. Ja arvatavasti just selles väljendubki nähtus, mida eri aegadel nimetatakse “meie ajaks”. Kirjandusloolasena on need erinevad “meie ajad” üks minu uurimisobjekte.

Indrek Koff: Eesti kirjandus suundub arvatavasti sinnasamasse kuhu terve maailm – päikese jahtumise ja võib-olla ka universumi kokkutõmbumise poole (ehkki see viimane vist ei ole päris kindel). Aga lähemal ajal? Raske öelda. Mingu, kus tahab, eks ta ise leiab õige suuna. Tähtis, et ta nagu kord ja kohus enne teeleminekut natuke istuks ja siis – head teed tal minna!

Urmas Vadi: Võib-olla otsivad lugejad dokumentaalsust, eluloolisust, sidet reaalse eluga. Ja oma tekstides tegelen minagi sellega. Olen väsinud ulmadest, mis tegelevad vaid inimese sisekosmosega, tahan näha ja näidata inimest siin, Eestis, praegu. Aga muidugi mitte ainult näidata ajalehte ja munakoori ja kiluvõileiba. See, mida ma teen, on ikkagi fiktsioon, mida reaalsus aitab tugevamaks muuta. Sellega tahan ma tegelikult öelda, et elu on ilus.

Aga ma ei arva, et on mingid pea- või kõrvalvoolud. Mingite teemade või sisu puhul seda pole. Kes see peavool siis oleks? Traat? Runnel? Tundub, et ei ole. Pigem Kivirähk, aga teda on kah ainult üks. Küll võivad mõned autorid olla rohkem kõrval või pildil kui teised. Aga mõned ongi paremad kui teised. Kuigi vihm sajab ikkagi kõigi peale.

Mart Velsker: Juhtun pea- ja kõrvalvooludest rääkima mõnikord ka ise, ju see siis spekuleerivale mõistusele korda läheb, kuid ma ei usu, et pikemas perspektiivis oleks olemas mingi kindel sihtpunkt, kuhu kõik teel oleksid. Peavoolu määratlemine on ajutise iseloomuga, aga peavool võib ikkagi kujuneda mõjukaks. Sellise mõjukuse suhtes tasub olla korraga sõbralik ja ettevaatlik.

Mis on kirjanduse tähtsus ja tähendus keskkonnas, kus ühest küljest teksti on palju, kuid sellesse suhtutakse üha lohakamalt ja halvas mõttes pragmaatilisemalt?

Toomas Haug: Selles olukorras on tähtsust ainult heal kirjandusel, mille omadused on valitsevatele hoiakutele vastupidised. Kirjandus kui eriline vaimne institutsioon lahustub praegu jõuliselt massikultuuri lainetes. Kui meis jätkub aga piisavalt tahet, siis on võimalik säilitada teatavat vaimuaadli hoiakut ja kõrgemat taset.

Indrek Koff: Kirjandus aitab inimesel väljendada olulisi asju just niisugusel viisil, mida ükski teine suhtlemise moodus ei võimalda. Kuni kirjandus selle väe säilitab, ei ohusta teda mitte miski. Aga et inimene oskaks seda väge ära tunda, et see tal meelest ära ei läheks, on hea, kui aeg-ajalt õnnestub ka laiemat publikut ninapidi kirjanduse sisse pista. Isegi telekavaatamist tuleb maast-madalast harjutada, mis siis veel kirjandusest rääkida!

Urmas Vadi: Mingis mõttes ma ju arvan, et paljusus ja vabadus oma tekstid trükki anda või kuhugi riputada, on tore asi. Oleks veider soovida tsensuuri olemasolu või kedagi, kes laseb või siis ei lase mõne raamatu kvaliteedikadalipust läbi või mitte. Aga samas ajab see asi ka kuidagi üle ääre. Kogu raamatute mass, kogu sodi, mida keegi ei suuda lugeda ja millesse lugeja takerdub nagu pimedas öös võssa. Ja selle tulemusel tekib arusaam, nagu olekski kogu kirjandus üks sodi. Ja tekstid, mis võiks kedagi puudutada, ei leia oma lugejat üles.

Mart Velsker: Kirjanduse tähendus mõistagi praeguses keskkonnas devalveerub. Lootust on siiski vähemalt nii kaua, kuni kirjutajahoiakud ja kirjutamise viisid pole muutunud ühetaoliseks halliks tekstivooks. Minu arust pole seda juhtunud.

Mis on Eesti kirjandusest puudu (nii omamaise kui tõlkekirjanduse osas)?

Toomas Haug: Omamaises kirjanduses puudub erudeeritud romaan. Suur romaan. Peale mõne, enamasti juba minevikuhõngulise erandi. Seda on liiga vähe, et saaksime praegust eesti kirjandust pidada täiskoosseisuliseks. Tõsi küll, ka vähendatud koosseisus on vahel häid tulemusi saavutatud.

Indrek Koff: Karmi käega toimetaja, kes kaitseks nii algajat kui ka “edasijõudnud” autorit või tõlkijat vääratuste eest ja aitaks vajadusel ära hoida kõige hullemat – et raamat, mis ei ole avaldamisküps või -kõlblik, siiski ilmavalgust näeb. Mõni selline toimetaja ehk veel tegutsebki, aga üldiselt on see tõug kahjuks välja suremas.

Toodangu poole pealt on raske märgata, mis puudu on, sest ülearust on lämmatavalt palju. Äkki tuleks hakata kirjanikke (rääkimata kirjanikuks ihkajatest) vägisi mingitesse meeleharjutuse trennidesse pistma, et enesekriitika ära ei kaoks või et see üldse tekiks?

Urmas Vadi: Ma hakkasin sulle sellele küsimusele vastama ja vastasin ühte ja teist, aga miski polnud nagu õige ja ma kustutasin need laused ära. Ju siis see, et ma midagi asjalikku ei osanud vastata, näitab, et ehk polegi nii väga midagi puudu.

Mart Velsker: Sirp küsis laureaatidelt, millest tuntakse praeguses eesti kirjanduspildis kõige enam puudust. Ütlesin siis, et minu arust võiks kirjanduses rohkem olla mõtlevat aeglust ja ütlen nüüdki. Arvatavasti kasvab mu soov välja osalt ka sellest, mida endal on liiga vähe, kuigi vastust otsides pidasin silmas ilukirjandust, mida ma eriti kirjutanud pole.

Mida tahate selleks ise teha, et naid puudujääke korvata?

Toomas Haug: Kriitikute ja mitmesuguste kirjandusteadlaste võimuses on luua soodne, ehtsaid pürgimusi toetav vaimne kliima. See tähendab olla nõudlik ja avaldada valmisolekut millekski enamaks. Mulle tundub, et praegu me poputame liialt palju keskpärasust või lausa vaimset viletsust. Sellises keskkonnas hakkab võimekam inimene ennast ebamugavalt tundma. Ja võib-olla valib eneseteostuseks mõne teise tee.

Indrek Koff: Kirjutada ainult siis, kui teisiti olla ei kannata, nagu ma endale kord lubasin. Nagu vanasõna ütleb: enese julge vaoshoidmine on pool toimetajat.

Mart Velsker: Mulle tundub, et piisavalt aeglane ma juba olengi, tuleb järelikult rohkem ja aeglasemalt mõtelda ning vähem umbropsu sumada.

Kultuurkapitali kirjandusauhinnad

Näitekirjandus
Urmas Vadi “Peeter Volkonski viimane suudlus”
(Tartu Uus Teater)

Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde
Amar Annus “Gilgameši eepos”
(TLÜ kirjastus)

Ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde
Ilmar Lehtpere
Kristiina Ehini “The Scent of Your Shadow” (Arc Publications) ning tõlked Andres Ehini kogus “The If Hour” (Eesti Ajalehed AS) ja Mathura kogus “Presence and Other Poems” (Allikaäärne)

Venekeelsete autorite kirjandusauhind
Sergei Issakov
Eestis elanud vene luuletaja Jelizaveta Roos-Bazilevskaja käsikirjalise pärandi tutvustamine ning pikaajaline töö eesti-vene kirjandus- ja kultuurisuhete uurimisel

Artikliauhind
Mart Velsker “Karlova Kirjanduse põhijooned”
(Keel ja Kirjandus nr 1, 2010)