Soorollide aabitsatõed

Sotsioloog Veronika Kalmus vaatas, mida teevad Eesti aabitsates mehed ja mida naised.

Kõikidest käeshoitud õpikutest jäänud tuhmis mälupildis torkavad eredavärviliste kujudena silma just aabitsalehekülgedel askeldavad tegelased – sukka kuduv vanaema, õunapuud istutav vanataat, ema pliidi juures, isa tugitoolis ajalehe taga… Vaataks õige lähemalt?
Meheks-naiseks olemise aabitsatõed omandab laps tõenäoliselt kodu, lasteaia ja kättesaadava meediapildi koosmõjul, samas kui õpikutekstid ja -pildid kinnistavad rohkem või vähem varjatud moel juba tuttavaid arusaamu ja käitumismustreid, neile autoriteetse allikana tõeväärtust lisades. Avatud Eesti Fondi projekti “Soorollid õppekirjanduses” raames tegin põhjaliku sisu- ja diskursuseanalüüsi 14-le Eesti aabitsale aastatest 1907– 1997.
Selgus, et kui sajandi alguses on rohkem kui pool kõigist piltidel kujutatud tegelastest meessoost, siis alates 1930ndatest hakkab naistegelaste ja segagruppide osakaal suurenema. Sugupoolte arvuliselt võrdse kujutamise poolest paistavad silma nõukogude perioodi aabitsad (ilmunud 1944–1985).

Areng paindlikuma rollijaotuse poole avaldub tegevustest, mida omistatakse kas meestele või naistele. Sajandi algupoolel peeti koduseid majapidamistöid naiste pärusmaaks: aabitsapiltidel võib poisse-mehi näha kodus askeldamas harva, keskmiselt 14 protsendil juhtudest. Alates 1930ndate lõpust on koduseid töid tegevate meeste arv aabitsapiltidel keskeltläbi kahekordistunud. Näiteks kohtame 1960ndate aabitsas poissi, kes paneb koos õega pesu kuivama, kahes 1990ndatel ilmunud aabitsas näeme meessoost tegelasi tube koristamas. Õppimine-õpetamine ning vaba aja veetmine on muutunud naistele “sobivamaks” – kui sajandi algupoolel omistati need valdkonnad peamiselt meessoost tegelastele, siis nõukogude aabitsapiltidel meeste-naiste osakaal võrdsustus. Viimase kahekümne aasta aabitsates kujutatakse õpetajate-õppijatena nii mehi kui naisi.
Sajandi jooksul on võrdsustunud ka isadele-emadele omistatav autoriteet. Sajandialguse aabits kuulutas peresisest staatuselist hierarhiat: “Ema on isa abi. Mina olen oma ema abiline.” Alates 1930ndate lõpust eeldatakse, et vanematel on perekonnas võrdne autoriteet: “Seal ma kasvan ema-isa silma all.”
Kogu sajandi jooksul on püsinud muutumatuna mõned jäigale rollijaotusele iseloomulikud tõekspidamised. Näiteks ei omistata naistele kunagi riiklike jõu- või poliitiliste struktuuridega seotud rolle nagu politseinik, sõjaväelane, poliitik; ainsaks erandiks on muinasjutukuningannad. Teatud rolle peetakse läbi terve sajandi sobivaks üksnes meestele (teadlane, “valgekrae”, fotograaf jne) või üksnes naistele (lasteaiakasvataja, kergetööstustööline, karjatalitaja jne). Ka laste rollimängud on selgelt sooliselt jagunenud: tüdrukud kujutlevad end aabitsates õpetajate, õmblejate ja emadena, samal ajal kui poisid mängivad ehitajaid, autojuhte, kapteneid, jaamaülemaid, korstnapühkijaid, taluperemehi ja professoreid.
Jäik sugudevaheline eraldusjoon püsib ka teatud tööde- tegemiste kujutamisel. Tüüpilisteks “naiste töödeks”, mida mehed aabitsates kunagi ei tee, on toidu valmistamine kodus, laua katmine, “naiste käsitöö” nagu õmblemine ja kudumine, toataimede kastmine ja (sic!) väikeste laste eest hoolitsemine. Tüüpilisteks “meeste töödeks” on aga puu- ja metallitöö ning ajalehe lugemine.

Kogu sajandi vältel on püsinud muutumatuna arusaamad sellest, missuguseid asju sobib kummagi sugupoole esindajatel kasutada või käes hoida. Aabitsapiltidel opereerivad naissoost tegelased sagedamini majapidamistarvetega, taimedega, aia- ja metsasaadustega ning toiduainetega; nad ei puuduta kunagi veoautosid, traktoreid ega isegi mitte mänguautosid, ajalehti või arvuteid. Meessoost tegelased kasutavad sagedamini sõidukeid, koolitarbeid, muusikariistu, kunstitarbeid ja meediat ning hoiavad eemale nukkudest (välja arvatud Malle sünnipäeval, kus naabri Juku kingib tüdrukule nuku).
Sajandi algupoolel ilmunud aabitsates omistatakse rõhuv enamik avaliku sfääriga seotud rolle meessoost tegelastele, naistele on jäetud perekondlikud rollid. Nõukogudeaegsed aabitsad paistavad silma võrdõiguslikkusetaotlusega: majandussfääris ja pereelus on mehed-naised enam-vähem võrdselt esindatud. Haridus- ja kultuurisfääris valitseb kerge naiste ülekaal. Üksnes poliitika, sõjavägi ja miilits on jäetud sajaprotsendiliselt meeste pärusmaaks.
Kahel viimasel kümnendil ilmunud aabitsad esitavad soorolle taas küllaltki patriarhaalsena: perekondlikes rollides kujutatakse naisi sagedamini kui mehi; haridus- ja kultuurisfääris tegutsevad nii mehed ja naised koos kui ka vaid poisid-mehed. Majanduselus domineerivad sarnaselt sajandi algupoole aabitsatele selgelt meessoost tegelased (üle 70% majandusega seotud rollidest). Hämmeldust tekitab tõsiasi, et praegu kasutatavais aabitsais esineb ka ülimalt patriarhaalseid tekstilõike: näiteks venekeelses aabitsas mõtleb poiss, et kui ta oleks tüdruk, ei hüppaks ta tänaval, vaid peseks pesu!

Kultuuris leidub alati nii dominantseid, jäänuk- kui esilekerkivaid elemente, nagu on sõnastanud kultuuriuuringute üks alusepanijaid Raymond Williams. Jäiku soorolle võib ilmselt pidada Eesti ühiskonna üheks kultuuridominandiks läbi sajandi. Koduste tööde traditsioonilist jaotust (sealhulgas arusaama, et “mehed ei pea hoolitsema väikeste laste eest”) ning kutsealade teatavat soolist jaotust peetakse meie ühiskonnas sedavõrd enesestmõistetavaks, et neid pole suutnud oluliselt väärata ei üldine moderniseerumine ega ideoloogilised mõjud.
Tagasipöördumine teatud patriarhaalsete tõerežiimide juurde sajandi kahe viimase kümnendi aabitsates on tõlgendatav nii uuskodanliku ideoloogia reaktsioonina nõukogudeaegsetele võrdõiguslikkusetaotlustele kui kultuurilise jäänukelemendina. Niipea kui sotsialistliku süsteemi kokkuvarisemine muutus hoomatavaks, aktualiseerusid taas rudimentaalsed arusaamad meestest kui “tõelistest juhtidest, omanikest ja ettevõtjatest” ning avalikkuses hakkasid kõlama üleskutsed “Naised koju!”.

Meeste kõrgemat keskmist palka õigustatakse avalikkuses sageli väitega, et mehed on perekonnas peamised leivateenijad. Sellele vastukaaluks on nii aabitsates kui teistes avalikes diskursustes täheldatav areng paindlikumate soorollide kujutamise ja propageerimise suunas. Mõnevõrra paradoksaalselt nähakse naisi näiteks meie eliididiskursuses olulise tööjõuressursina Euroopa Liiduga ühinemise ja kiire majanduskasvu saavutamise vajaduse kontekstis, valminud on soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõu jne.
Aeg peab näitama, missugune tendents – jäigem või leebem soorollide jaotus – pääseb domineerima ning missugused aabitsatõed osutuvad vastuvõetavaks homsetele Mannidele-Jütsidele.

Eesti koolides kasutatavaid aabitsaid

• Müürsepp, M., Viisimaa, P. Hubert teeb aabitsat ehk Hiirepoegade seiklused laias ilmas. 2. tr. Koolibri. Tallinn, 1995.
• Matsina, A., Parol, N., Goretski, V. Azbuka.
2. tr. Koolibri. Tallinn, 1996.
• Kivi, L., Roosileht, M. Aabits. Koolibri. Tallinn, 1997.
• Tungal, L., Hiiepuu, E., Valter, E. Aabits. Avita. Vilnius, 1997.
(praegu ilmselt eesti koolides enim kasutatav)

Mõnes koolis võivad õpetajad kasutada

• Mänd, H., Raigna, H., Terri, M. Karu-aabits.  Illustr. Tolli, V. 8. tr. Koolibri. Tallinn, 1994. 
• Remmel, M., Remmel, A. Õpetlikke õhtulugusid Mirrikesele ja Mihklile ehk Kriipsliaabits. Haridustöötajate Koolituskeskus. Tallinn, 1994.
• Karlep, K., Kontor, A., Vihm, E.  Aabits. Illustr. Kukk, A. Tallinn, 1995. (abikooli aabits)
• Luik, V., Kokamägi, E.-M.
Meie aabits ja lugemik.
4. tr. Koolibri. Tallinn, 1996. 
• Sullõv, J., Kauksi, Ü., Kõivupuu, M., Reimann, N., Hagu, P.
ABC kiräoppus ja lugõmik algkooli latsilõ. Illustr. Allik, P. Võro Instituut ja Võro Selts VKKF. Võro, 1998. (kasutusel Võrumaal)
•  Makarev, I. Bukvar.  Illustr. Linnamägi, K. Koolibri. Tallinn, 1999.