Soosterist ja rikkuritest
Ülo Soosteri tööde päästmine äraviimisest Venemaale on põhjustanud väljaütlemisi, mida kuulan ühtaegu hämmelduse ja vihaga. Tartu Kunstimuuseumi direktor Reet Mark põrutas, et "kui riik töid oma muuseumidesse ei osta, siis polegi vahet, kas need jõuavad Eesti või Moskva rikkurite kätte". Kuidas saab riikliku muuseumi juht midagi säärast väita!? Arvasin seni, et Soosteri puhul otsitakse ühiselt võimalusi, kuidas tema töid Eestile säilitada. Just Eestile, mitte ühele või teisele muuseumile. Tunnistan, olin naiivne.
Hiljuti käisin välja idee, et osa Soosteri töid võiks meie erakogujad ära osta. See jäi hüüdjaks hääleks kõrbes. Rikkureid ju ei sobi kampa võtta, parem siis juba mingu Soosterid. Mul on valus, et nii võimegi suurepärastest taiestest jäädavalt ilma jääda.
Sügavalt asjatundmatu on ka Margi väide, et oksjonitel satuvad kunstiteosed ei tea kuhu ja "maali Eesti erakogust näitusele saada on võib-olla sama keeruline kui Moskvastki". Julgen kindlalt väita: need maalid ei kao jäljetult, neid leida on täiesti võimalik. Selleks tuleb lihtsalt natuke tööd teha. Ja seni pole ma kohanud erakogujat, kes ei nõustuks taieseid näitusele laenama.
Tõsised erakogujad ei ole kollid või vastikud rikkurid, keda muuseumid peaks kartma. Mida hirmsat on meie kunstile teinud Alfred Rõude, Johannes Mikkel või Jaan Manitski? Sestap kahtlen, kas riik ikka peab muuseumi deponeeritud Konrad Mägi, Villem Ormissoni jt taiesed välja ostma. Kui need müüaksegi erakogusse, pole katki midagi – tööd jäävad Eestisse ja neid näeb näitustel edaspidigi. Küll aga on viimane aeg Soosteri päästmiseks.