Sparks
“Exotic Creatures of the Deep”
(Lil’ Beethoven)

Kui ma oleksin Issand Jumal, ma ehmataks neid vendi natuke. See oleks neile paras. Maha ei lööks, lihtsalt laseks välgul pea kohal sähvida või klaveril järsku jala alt ära tulla või midagi niisugust. Sest kui kaua võib? Inimesi hullutada üherealiste naljade, osava muigevarjamise ja Philip Glassi ja glam-rock’i ülbe parodeerimisega? Ja armsad vennad Maelid, missugused te välja näete?
Aga ma ei ole Issand Jumal; ja ma pean nõrga inimesena ütlema, et ma ei söö seda kompotti iga päev, kuid kui söön, siis täiega, sest midagi teist nii osavalt kümneid erinevaid kultuurikihistusi heakõlaliseks, isikupäraseks ja samas hullult irooniliseks popmuusikaks muutvat ma lihtsalt ei tea.
Sparksi 21. album segab peaaegu kõike nende minevikust, kuigi klaver ja orkester oma minimalismistiliseeringuis on nüüd alati esiplaanil ja 70ndatel olulised kitarrid vaid vürtsiks, kuid see-eest tunduvalt metalsemalt. Ja absurditeatri paralleelsest olemasolust täiesti teadlik vodevillituur läheb aina edasi. 8