Vaino Vahingu päevaraamatute, proosa, kriitika ja dramaturgia ainetel.

Autor ja lavastaja Ivar Põllu. Mängivad Andres Keil, Katrin Pärn, Martin Kõiv, Ragne Pekarev, Katrin Ruus.

Esietendus Tartu Uues Teatris 8. septembril.


Ivar Põllul ja sõpradel oli ikka päris bravuurne ettevõte ära lavastada nood Vahingu päevaraamatud. Esiteks, kõik ju mäletavad, võtavad seisukohti, võrdlevad. Haavad on avatud. Kuidas üldse tõetruult kehastada “päris” isikuid, eriti kui on tegemist psühholoogiliselt mitmetasandiliste klassikutega nagu Vahing, Unt, Hermaküla?


Paradoksaalne, mida kaugem karakter eluviisilt ja mõttemaailmalt, seda kergem on teda loomulikuks kehastada; jumalakartlikku lüpsinaist või väikeettevõtte turundusjuhti võib mängida nagu noor jumal, aga proovi sa sama lihtsalt läheneda näiteks Hasso Krullile.


Kui kehastatav on keerulisema konstitutsiooniga kui kehastaja, kiputakse ehk liialt välistele maneeridele panustama. Tekib kiusatus vajutada populismipedaal põhja, kukkuda parodeerima. Või hoopis rõhuda stilisatsioonile, mis jällegi paneb nurisema realismisõbra.


“Endspielis” on nii ülepaisutust kui stilisatsiooni, aga üldsegi mitte pealetükkivas koguses.


Eriti õnnestunud kokkukõla on Vahingu ja teda kehastava Andres Keili vahel, mis esmapilgul on täiesti uskumatu kooslus. Andres Keil ja Vahing, wtf? Kujutanuks ette kedagi marlonbrandoliku välimuse ja karismaga tegelast. Malmstenit kas või. Keilil on aga tagataskus trumpäss. Tal pole vaja muud teha kui panna enda pealt. Ja laval löövad õitsele eneseiroonia kauneimad õied. Nii Vahing kui Keil on äärmuseni teatraal­sed isiksused, Keili kihutab tagant tohutu nälg nagu Vahingutki neli aastakümmet varem. Nälg ennast tõestada kunstniku ja mehena, nälg tõsiseltvõetav olla, nälg tunnustuse järele ja lootus kuulsuse kaudu naisi sebida. Mõlemad on ebakonventsionaalsed otseütlejad. Tõsi, Keil ei ürita olla säärase klassi manipulaator, aga küll ta jõuab. Ja nii ongi, kui Keili peast ära tõsta lahutamatu soni ja eest rebida “talking cunt” habe, selga panna pisut peetud ülikond, siis ongi Vahing valmis. OK, selja tagant küll, aga ikkagi. Ilma et peaks ülemäära punnitama.

Eriti armastusväärne on Andres Keil dialoogita misanstseenides. Näiteks kummalises loomevaevuse balletis, kirjutusmasina, märkmiku ning magnetofoniga, mis on minu arust üks kaunimaid kirjaniku kannatusi kujutavaid stseene eesti teatris. Siin-seal kipub Keil näitlema, aga andestagem talle, sest näitleja tung ongi näitlemine. Mis puudutab stilisatsiooni, siis sageli käib sellega kaasas tüütu sümboliväänamine ja arhetüübitsemine. Aga õnneks jäädi siin võluvalt pretensioonituks – intellektuaalsust mahendas teravmeelne pastišš selle aadressil, pakituna leidlikesse kujunditesse – punane kleit Mati Undi seljas, orgastiliselt põrandal väänlev näitleja, Hermaküla toolijala saagimine, fanaatilise pilguga Vahing plaksutamas ja “katarsis” karjumas.


Üks mure oli mul enne etendust veel. Kuidas mängida välja kutseliste tundlejate Vahingu ja Undi tundetulvad, neuroosid ja hüstrahood, ilma et need mõjuksid piinlikult. Eesti lava­traditsioone iseloomustab, andke andeks, teatrisõbrad, ebaloomuliku häälega karjumine. Nii kui on tegemist vähegi ekspressiivsema hetkega, näitleja möirgab nagu kivipurustusmasin ja sülgab nagu vihmarenn ning õrnema vastupanuvõimega vaataja peidab ennast tooli alla. Minu isikliku arvamuse kohaselt käib inimloomusega kokku, et tundeid ei pritsita igas olukorras välja, vaid surutakse alla. Nii teatris kui elus. Milleks siis veel alltekst, kui kõik on pinnal väljas?

Aga mida teha, kui su materjaliks pole tavalised inimesed, vaid romantilised geeniused, kes programmiliselt eitavad tavalisi suhtluskonventsioone. Kes on tunnetest ja tundlemisest teinud oma ideoloogia. Hüsteeriahoog, hüsteeria­hoog, millal sina tuled, mul on valmis juba pliiatsid ja suled. Mida rohkem on sul kapriise, komplekse ja depressioonihoogusid, seda sügavam isiksus sa oled, mida rohkem sa kiunud, ägad, koogad, põrnitsed, nead, märatsed, parastad, jõhkrutsed, manipuleerid, seda gruuvim sa oled. Dramaatilist “tõde” hüütakse üksteisele näkku, isegi siis, kui see valeks osutub. Sõbralikkus lähisuhetes on võlts ja väikekodanlik nagu sektsioonkapp. Kui sa kontrollid oma tundeid, oled sa omadega läbi. Aga ka siin jääb “Endspiel” šikiks: karjutakse isegi vähem kui eesti teatris keskmiselt.

Siiski on Põllu julgustükil üks vältimatu probleem. Nimelt valikuküsimus. Millest see lavastus meile räägib? Meie ees on kirjanikuks saamise piinarikas protsess, kõhklemiste, oma teema otsingute ja enese maksmapaneku lugu. Meie ees on ajastulik antropoloogia, riided, toidud, restoranid, kirjutusmasinad ja fotoaparaadid, vaimne vaevlemine, lõbuelu ning ­pohmakad. Meie ees on ka zeitgeist’i küsimused, lõputud intellektuaalsed vaidlused elu- ja kunstitõe üle ning ühe legendaarse kunstiseltskonna iseloomustus. Tolleaegne klatš. Samas näeme ka Vahingu keerulisi suhteid naiste ja sõpradega. Aga mis on neist liinidest keskne? Tont seda teab. Sedaviisi kipub lavastus jääma biograafiliseks kollaažiks ühest ­eepilisest elust. Ka neile, kes on teemaga kursis. Kellele aga asi nii väga tuttav pole, ei pruugi ööd ega mütsi aru saada. Õnneks on lavastusel kongeniaalne kavaleht, mis väikse sõnaraamatuna seletab ära kõik olulisemad asjad.


Kuna puudub selge lineaarne arengukaar, siis üksühest kaasaelamist või kaasatundmist ei teki. Pidevalt peab pingutama, et järge hoida: oot-oot, mis nüüd toimub, kuidas me siia sattusime, mis vahepeal on sündinud, kuidas on suhted sellisesse punkti jõudnud? Millal on Katrin Pärn Maimu Berg ja millal Mati Unt ja millal Maimu mängib Unti? Vaatajasõbralikum oleks kindlasti selline ülesehitus, kus oleks selge pealiin ja suhtestuvad kõrvalliinid. “Endspielis” võinuks pidada pealiiniks Vahingu suhteid naiste ja sõpradega. Aga mööngem, naissuhetes ei näinud ma erilist arengut. Juba esimeses stseenis pani Vahing kogu oma arsenali mängu – enesehaletsusest teatraalse toorutsemiseni. Nii kui Maimu Berg lavale astus, oli ta Vaintsa suhtes sarkastiline nagu Marlene Dietrich. Ja umbes selles registris lõpuni välja. Tahtnuks aga näha alles kujunevaid suhteid. Miks naised seda kiuslikku pässi üldse ihaldasid? Ka sõpruskonda presenteeriti juba kristalliseerunud vormis. Milline oli aga too uje setupoiss, kes alles üritas seltskonda pääseda? Ma tean, et kuidagi vanamoodne on oodata intellektuaalselt näitemängult labast arengukaart, aga ikkagi... Sellest hoolimata on “End­spieli” kujul tegemist värskendava sündmusega eesti teatris.

Suurima kujundi mängis aga ­ette elu ise. “Endspieli” ei esitatud hermeetiliselt suletud blackbox’is, vaid välis­maailmast hõreda puitseinaga eraldatud pärmivabriku pööningul. Ümberringi asusid igasug used autopesulad ja -parandused, kaasa arvatud üks summutite remonditöökoda. Keset esietendust hakkas sisse kaikuma mehist mörinat ja ketsivilistamist. Kohati summutas subakate ja sumpside sümfoonia suhete delikaatsete kurbmängu laval. Samamoodi elab ja toimleb tilluke eesti kultuur, kõigi oma kannatuste, neurooside ja loomeviljadega, hapra kelme sees, mis kaitseb teda selle ignorantse ja pealesuruva olluse eest, mida nimetatakse päriseluks. Mõttesse triivis üks imaginaarne näitemäng, mis leiaks aset autolammutustöökojas, mille argirütmi häiriks samas hoones proove tegeva avangardtrupi suunast kostvad teatraalsed karjatused.