26.09.2008, 00:00
Spordipedede riik?
Ärge saage must valesti aru. Ma ei ole spordi vastane. Ma saan aru
spordist kui rahvast ühendavast meelelahutusest; nii õlle ja
suupistete tarbijaile teleka ees kui ka sellest natuke edasi mõtlejaile;
või tegijaile. Maailm, mis loob heroilisi, rahvust ühendavaid ja
meeltülendavaid figuure; ja kas nad pole siis võimsad? No Gerd
Kanter või Erki Nool näiteks?
On.
Paavo Kivine
võiks siitkohalt jätkata hoopis filosoofilisemalt ja paremini, aga
see siin praegu on minu lugu.
Ja tippsport on praegu ikkagi meedia-
ja keemiatööstuse veider ja kohati pervo osa.
Kuid
tervisesport on hea asi, kuigi ma tuginen oma elus üha enam tuntud
meediku, ilmselt sadade sportlaste lihaseid ja konte lappinud Toomas
“Antropovit!” Teini kunagi Ekspressi intervjuus esitatud
seisukohale, et joosta pole õige, tuleb lihtsalt kõndida, ja
võimalikult palju. Ma armastan minna näiteks jala kesklinnast
Piritale või vastupidi. Ja mulle meeldib vahel asja eest, teist taga
maastikujalgrattaga koduküla kruusateedel kihutada.
*
Ma
vihastasin hiljuti spordipedede, või ehk pigem nende maailma
ülalhoidvate mänedžeride ja linnavalitsejate peale. Olgu, liiklust
sulgevad tänavajooksud või isegi autovõidusõidud on
paljude maailma linnade traditsiooniks. Tallinna sügisjooks, ühe
Rootsi panga poolt bränditud üritus, tähendas aga totaalset
liiklushäiret, kui mitte katastroofi. Ja mitte üksnes autojuhtidele,
vaid ka jalakäijaile. Raadiojaamad hoiatasid asja eest inimesi, nagu oleks
see mingi vältimatu paratamatus, kas force majeure või deus ex
machina.
Linn oli täis abi- ja pärispolitseinikke, metall-
ja plasttõkkeid, linte, just nagu oleks George W. Bush saabumas.
Avastasin, et Pirita tee mereäärsel promenaadil ei tohi
jalakäijad käia,.
Bussid hilinesid sealjuures meeletult.
*
Ühtpidi halb, inimeste elu segav susserdamine miski
vähemusgrupi, antud juhul jooksufännide nimel.
Teiselt
poolt olulisem teema: üldine patukahetsuse või indulgentsiostmise
tung. Mõte, et teen sporti, osalen mõnel jooksul, elan ehk
seepärast äkki natuke kauem; või olen natuke trendikam.
Olen “tervislike” eluviiside pooldaja. Soov näidata
oma õigsust. Ma olen suhteliselt lähedalt näinud, mis 30ndates
jooksufänni äkksurmaga tema perekonnale kaasneb. Kas see puutub
siia?
*
Ja mina ise, kas ma tahan olla võltsideede,
meediaplämast või eneseabiväljaannetest uimastatud
spordipedede riigi kodanik. Või siis, kas sajatuhandene jalgratas ja
liibuvad imematerjalist püksid päästaks mu muidu p...kukkunud
elu? Peaks proovima?
Ma usun rohkem sellesse külamehesse, kes
jookseb hommikuti meie kandis teepeenral, jalas vanad dressipüksid ja
käte ja jalgade küljes mingid raskused. Vana kooli aus, kuigi tsipa
hull spordiveteran.
Sport võiks ju olla isiklikum asi,
enesearendusmõte, mitte massipsühhoos, lunastusidee, vaatemäng
või padupulleritslik meediatoode.