Paraku ka lennuki mugavusaste. Kui enne sai nautida luksust valida sobiv film oma istmeekraanilt, siis nüüd on kogu salong sunnitud kaasa elama suht kesises kvaliteedis ühele vaheseinale projitseeritavatele Mr Beani ammunähtud seiklustele. Ka istmevahed on napimad. Nii kujuneb pikal inimesel uinumist soodustava asendi leidmine parajaks väljakutseks. Srilankalased on gabariidilt keskmisest eurooplasest pisemad ja mahuvad paremini ära. Paljud kohalikest pidid eri Lähis-Ida riikides teenijateks käima. Nii vist ka mu kõrval istuv naeratavate silmadega pisike proua, kes muutub seda õnnelikumaks, mida lähemale ta kodusaarele jõuame. Nii vahetut ja siirast kodu­emotsiooni polnud ma varem näinud.


Lennukiukse avanedes lööb saabujale näkku pahvakas lämmatavat troopikaõhku ja ihu kattub hetkepealt kerge higikirmega. Kontrast konditsioneeritud lennukiga annab tunda. Maandumisradade tühermaa taga, horisondil, märkab silm, nii nagu peab, taeva poole sirutuvaid sihvakaid palmipuid ja mööda vuhisevad eksootilised sulelised. Meenutavad Tallinna loomaaias pärlkanade kuutides nähtut.


Selliseid kanu (ja mitte ainult) kohtab saarel pidevalt.


Saabud Sri Lankale suvel, kevadel, sügisel või talvel, temperatuur on siin ikka paradiislikult kõrge – keskmiselt 28°–30° – ja õhk niiske. Kuigi enamik eurooplastest tulevad detsembri ja märtsi vahel, talve eest peitu, leiab igal aastaajal saarelt kandi, mis klimaatiliselt meeldiv. Colombo lennujaama on tehtud silmanähtavaid investeeringuid ja see osutub üllatavalt modernseks. Ka ei piira siin saabujaid kohe sisse hangeldajatearmee, kes pakuksid valuutat vahetada, transpordi- või muud “eluvajalikku” turismiteenust. Hiljem näen, kuidas võimuorganid filtreerivad korralikult lennujaama saabujad läbi, nii autodega territooriumile sisse sõitmisel kui ka jaama sisenemisel. Turvameetmed on Sri Lankal muljetavaldavad – teedel kohtab tihtipeale autosid puistavaid politsei ja armee kontrollpunkte.


Ikkagi ju terrorismioht. Mässulistest Tamili tiigritest on ehk suurem osa meedia vahendusel kuulnud.


Nende peamiseks territooriumiks on saare põhja- ja kirdeosa, kus asub ka turistidele suletud tsoone. Tamilid on Sri Lanka etniline vähemus singali populatsiooni kõrval – teistsugune religioon, teistsugune keel. Üks osa tamilitest on saarel elanud alates 2. sajandist pKr, teine osa imporditi Briti kolonistide poolt Indiast teeistandustesse tööjõuks. Alates Sri Lanka iseseisvumisest Briti impeeriumi alt 1948. aastal on suhted kahe kogukonna vahel aina pingestunud, kuni 1983. aastal puhkes üle 70 000 inimohvri nõudnud sissisõda. Pingelise olukorra tõttu on saarelt emigreerunud tuhandeid tamileid, kellest rahvusvahelisel areenil tuntuimaks võib pidada poplauljatari M.I.A.


Religioosseltki on Sri Lanka killustatud. Kui suur osa singali populatsioonist on budistid, siis neile lisanduvad ka tamilitest hinduistid ning üha enam muslimeid. Teatavates saare piirkondades on endiselt elujõulised portugali misjonäride poolt loodud kristlikud kogukonnad. Nii märkab kõikjal eri religioonide pühakodasid. Buda templi juures peatab budistist giid vahetevahel auto, et jumalalt head õnne küsimas käia ning talle anniks lootoseõis viia. Siin-seal paistavad hindude sinised jumalakujud, rannikualadel torkavad silma erivärvilistes tuledes säravad kirikud, nagu oleks siin jõulud aasta läbi. Kuigi mõned saare piirkonnad on turistidele pingelise olukorra tõttu suletud, on ülejäänud osa suhteliselt rahumeelne ja meelitab nii perfektse lain e otsinguil surfareid kui bussireisil heaolupensionäre. Lainest rääkides ei pääse üle ega ümber 2004. aasta detsembritsunamist, mis nõudis üle 30 000 inimohvri ja mõjutas tuhandete koduta või vanemateta jäänud või invaliidistunud saareelanike elu. Hiidlaine muutis kasutuskõlbmatuks paljud turismilembesed rannapiirkonnad.


Praeguseni on siin-seal näha katastroofi jälgi – räsitud maju, murdunud puid ja laostunud hotellikomplekse.


Uutesse tsunamihoiatustesse suhtutakse kõrgendatud tähelepanuga. Olin isegi ühe sellise tunnistajaks, kui olime teel saare keskosa mägisemate piirkondade teeistandustest tagasi rannikul asuvasse Colombosse. Giidi nägu muutus väga tõsiseks – samas piirkonnas elasid ka tema omaksed.


Vastassuund oli liiklusest umbes, kõik evakueerusid. Pidime sellesama, viimase öö veetma ühes lennujaamast mitte väga kaugel asuvas rannikuhotellidest. Esimeses polnud enam personalist praktiliselt kedagi kohale jäänud ning külalisi vastu ei võetud. Teises lubati siiski jääda, aga omal vastutusel... Nii veider oli näha tuledesäras maju ning siin-seal üksikuid koduloomi, kuid seal kõrval täiesti inimtühje tänavaid.


Hotellid ei ole Sri Lankal väga ­kallid. Hind oleneb muidugi luksuslikkuse astmest ja asukohast. Kui ­rannakuurortide konditsioneeritud imekaunites ja hiid-jacuzzi’dega butiikhotellides võib öö maksta mitusada eurot, siis meie paari­päevase ringreisi ajal sisemaa poole, legendaarsesse Kandy linna, ööbisime ­Lonely Planeti hinnangul kohalikus mastaabis 3–4 tärniga tippasutustes ja seal kõikus öö taks koos õhtu- ja hommikusöögiga 30–40 euro vahel. Sri Lankal omal käel reisides ja autentsust taga ajades tulevad kasuks mõned ­teadmised, ­mida ka reisijuhtidest alati selgesõnaliselt ei leia.


Saarel ringi liikumiseks on kõige mõttekam võtta autoga giid. “Päris“ elu jahtijatele, kes tahavad kõike teha nagu kohalikud, võib see idee ­tunduda ­esmapilgul vastuvõetamatu ja pigem assotsieerub “valge lordi” kuvandiga, kuid pärast lähemat tutvust saare ­oludega saab kiirelt selgeks selle mõttekus. Kõigepealt, Sri Lanka teedel on liiklus vasakpoolne nagu Inglismaalgi ja see ei pruugi mandrieurooplasele väga harjumuspärane olla. Teiseks jätab teede tehniline seisukord tihtipeale ­soovida ning samuti liiklus(kultuur). Me pole harjunud jagama sõidurada ­tuktuki, jalakäija, ­kitse, eesli, veoki ja bussiga samal ajal. ­Kolmandaks, kuigi saar on teoreetiliselt ingliskeelne, ­muutuvad ladina tähestikus kirjutatud sildid sisemaa poole sõitmisel üha harvemaks ning asenduvad singali pookstavitega, ning muidugi pole teemärgistus ja sildid just väga lihtsalt ­arusaadavad – nii võib ilma kohaliku giidita selles teederägastikus ülikergelt ära eksida. Neljandaks – giidi­teenust kasutades jagad Euroopa rikkust ja annad reaalselt kellelegi tööd! Viiendaks, selle asemel, et kardinaalselt teistsuguses liikluskultuuris stressiküllaseid ellujäämiskursusi läbida, naudi parem vaateid ja puhkust.


Pealegi, üüriauto võib ehk kallimgi tulla ja kuna giidil maksab päev, siis mida hulgim olla, seda odavam tuleb. Muidugi kontrolli, kas autos on ikka konditsioneer – sealne kuumus võib muidu talumatuks muutuda. Pealegi, kui ajada taga autentsust, siis pinguta kuidas pingutad, aga kohalikuks ei saa me iialgi ja sellena ei võeta meid kunagi, reisigu me kas või tavarongi tavakupees.


Sri Lanka teed on tä ; ;is retrohõngulisi Leylandi ja Tata busse, mille esiaken ja tagaosa on kaunistatud rõõmsavärviliste grafitite ja kleepsudega. Väidetavalt aitavad need kliente ligi tõmmata.


Mida vahvama, rõõmsameelsema ja positiivsema sõnumi ning värvilisemate kirjadega buss, seda rohkem reisijaid. Idamaine (äri)filosoofia. Giidi leiab saarel suht kergesti – küsi näiteks hotellist.


Ideaalne oleks muidugi, kui keegi kohalik soovitaks. See aitab vältida liiga kõrgeid turistihindu.


Loomulikult viib giid sööma ühe oma sõbra restorani, teise suveniiri­poodi ning kolmanda vürtsiaeda, kuid lõppkokkuvõttes pole ju vahet. Omal käel neid Sri Lanka segapudrust nagunii üles ei leiaks ning satuks konkreetselt pigem turistilõksudesse. Kui mingid teoreetilised hinnavahed eksisteerivadki, siis on need meie valuutas pigem peenraha klassist. Ranniku troopiline loodus palmisalude ja seal lausa umbrohuna mõjuvate eksootiliste lilledega (mis Euroopas soolast hinda maksavad) asendub saare keskosa poole liikudes mägiste ja ülimaaliliste teeistandustega. Kuid ei maksa arvata, et seal lokkab puutumatu ja metsik loodus. Kogu saar on väga rahvastatud – keskmine tihedus on 288 inimest km² kohta – ning see annab igal sammul tunda.


Linnad moodustavad omaette vaatamisväärsuse – eelkõige nende n-ö pilpakülad, slummid. Hommikul lennujaamast hotelli poole sõites küsisin endalt korduvalt, kuhu mind viiakse, sest kella kuue ajal paistsid autoaknast vaid inimtühjad tänavad, mida palistasid eterniidist, plekist, puidust jms käepärastest vahenditest ehitatud ja luukidega suletud hurtsikud. Ümbruskond mõjus kahtlustäratavalt. Silma hakkasid vaid reklaamsildid, mis märkisid Singeri koduelektroonikapoode või Bata jalatsikauplusi, nagu ülejäänud saarelgi. See viimane tundub Sri Lankal olevat tõeline hitt.


Päevasel ajal ei tunne sama piirkonda äragi. Tänavail on rahvamassid ja liiklusvahendid. Hurtsikuil on luugid eest tõmmatud ja nad kõik osutuvad hoopiski mingisugusteks ärideks – kõikjal kihab, sebimine ja kaubandus. Tõeliselt idamaine vaatepilt! Kuid ära end sellest hirmutada lase, peatu ja uudista, osta näiteks banaane. Väikseid, suuri, keskmisi, punaseid ja kollaseid. Milliseid iganes! Sorte tundub olevat rohkelt. Suuremat osa pole Eestis näinudki. Meie ostsime isegi kookospähkleid, lasime augud ja kõrred sisse lüüa. Sõime ka teeäärses sööklas (kus olid siiski külmik ja kahheplaadid) ülimaitsvat idamaist rooga ja keegi ei saanud saarel viibitud aja jooksul kordagi toidumürgitust! Huvitaval kombel ei söösta kohalikud valget nähes tema juurde kaupa tegema, lapsed ei piira teda ümber ega nuia senti, pastakat või nätsu, nagu võib juhtuda Põhja-Aafrikas. Rahvas on väga aupaklik ja rahumeelne. Istuvad oma majakese ees kasti otsas, kuulavad raadiot, ajavad omavahel juttu või silmitsevad niisama elu. Igaüks iseenda oma. Loomulikult toimub tavapärane kaubandus suurte turismiobjektide läheduses, aga see on ju tavaline igal pool. Sri Lanka on väga külalislahke ja sõbralik. Kui sealne ülerahvastus kõrvale jätta (mida on väga raske teha), võiks isegi öelda, et paradiislik. Pidavat olema sobilik sissejuhatus Indiale. Rohelisem, puhtam ja rahulikum.