29.05.2009, 00:00
Sri Lanka loob nurru tiigrite kiuste
Saareriigist, kus sinised jumalakujud ja tuledes kirikud sõbralikult kõrvuti eksisteerivad, kirjutab Urmas Väljaots.
Jordaania pealinnas Ammanis lennukit vahetades muutub reisiseltskond valdavalt
aasiapäraseks.
Paraku ka lennuki mugavusaste. Kui enne sai
nautida luksust valida sobiv film oma istmeekraanilt, siis nüüd on
kogu salong sunnitud kaasa elama suht kesises kvaliteedis ühele
vaheseinale projitseeritavatele Mr Beani ammunähtud seiklustele. Ka
istmevahed on napimad. Nii kujuneb pikal inimesel uinumist soodustava asendi
leidmine parajaks väljakutseks. Srilankalased on gabariidilt keskmisest
eurooplasest pisemad ja mahuvad paremini ära. Paljud kohalikest pidid eri
Lähis-Ida riikides teenijateks käima. Nii vist ka mu kõrval
istuv naeratavate silmadega pisike proua, kes muutub seda õnnelikumaks,
mida lähemale ta kodusaarele jõuame. Nii vahetut ja siirast
koduemotsiooni polnud ma varem näinud.
Lennukiukse
avanedes lööb saabujale näkku pahvakas lämmatavat
troopikaõhku ja ihu kattub hetkepealt kerge higikirmega. Kontrast
konditsioneeritud lennukiga annab tunda. Maandumisradade tühermaa taga,
horisondil, märkab silm, nii nagu peab, taeva poole sirutuvaid sihvakaid
palmipuid ja mööda vuhisevad eksootilised sulelised. Meenutavad
Tallinna loomaaias pärlkanade kuutides nähtut.
Selliseid
kanu (ja mitte ainult) kohtab saarel pidevalt.
Saabud Sri Lankale
suvel, kevadel, sügisel või talvel, temperatuur on siin ikka
paradiislikult kõrge – keskmiselt 28°–30° – ja
õhk niiske. Kuigi enamik eurooplastest tulevad detsembri ja märtsi
vahel, talve eest peitu, leiab igal aastaajal saarelt kandi, mis klimaatiliselt
meeldiv. Colombo lennujaama on tehtud silmanähtavaid investeeringuid ja
see osutub üllatavalt modernseks. Ka ei piira siin saabujaid kohe sisse
hangeldajatearmee, kes pakuksid valuutat vahetada, transpordi- või muud
“eluvajalikku” turismiteenust. Hiljem näen, kuidas
võimuorganid filtreerivad korralikult lennujaama saabujad läbi, nii
autodega territooriumile sisse sõitmisel kui ka jaama sisenemisel.
Turvameetmed on Sri Lankal muljetavaldavad – teedel kohtab tihtipeale
autosid puistavaid politsei ja armee kontrollpunkte.
Ikkagi ju
terrorismioht. Mässulistest Tamili tiigritest on ehk suurem osa meedia
vahendusel kuulnud.
Nende peamiseks territooriumiks on saare
põhja- ja kirdeosa, kus asub ka turistidele suletud tsoone. Tamilid on
Sri Lanka etniline vähemus singali populatsiooni kõrval –
teistsugune religioon, teistsugune keel. Üks osa tamilitest on saarel
elanud alates 2. sajandist pKr, teine osa imporditi Briti kolonistide poolt
Indiast teeistandustesse tööjõuks. Alates Sri Lanka
iseseisvumisest Briti impeeriumi alt 1948. aastal on suhted kahe kogukonna
vahel aina pingestunud, kuni 1983. aastal puhkes üle 70 000 inimohvri
nõudnud sissisõda. Pingelise olukorra tõttu on saarelt
emigreerunud tuhandeid tamileid, kellest rahvusvahelisel areenil tuntuimaks
võib pidada poplauljatari M.I.A.
Religioosseltki on Sri
Lanka killustatud. Kui suur osa singali populatsioonist on budistid, siis neile
lisanduvad ka tamilitest hinduistid ning üha enam muslimeid. Teatavates
saare piirkondades on endiselt elujõulised portugali misjonäride
poolt loodud kristlikud kogukonnad. Nii märkab kõikjal eri
religioonide pühakodasid. Buda templi juures peatab budistist giid
vahetevahel auto, et jumalalt head õnne küsimas käia ning
talle anniks lootoseõis viia. Siin-seal paistavad hindude sinised
jumalakujud, rannikualadel torkavad silma erivärvilistes tuledes
säravad kirikud, nagu oleks siin jõulud aasta läbi. Kuigi
mõned saare piirkonnad on turistidele pingelise olukorra tõttu
suletud, on ülejäänud osa suhteliselt rahumeelne ja meelitab nii
perfektse lain
e otsinguil surfareid kui bussireisil heaolupensionäre. Lainest
rääkides ei pääse üle ega ümber 2004. aasta
detsembritsunamist, mis nõudis üle 30 000 inimohvri ja
mõjutas tuhandete koduta või vanemateta jäänud
või invaliidistunud saareelanike elu. Hiidlaine muutis
kasutuskõlbmatuks paljud turismilembesed rannapiirkonnad.
Praeguseni on siin-seal näha katastroofi jälgi – räsitud
maju, murdunud puid ja laostunud hotellikomplekse.
Uutesse
tsunamihoiatustesse suhtutakse kõrgendatud tähelepanuga. Olin isegi
ühe sellise tunnistajaks, kui olime teel saare keskosa mägisemate
piirkondade teeistandustest tagasi rannikul asuvasse Colombosse. Giidi
nägu muutus väga tõsiseks – samas piirkonnas elasid ka
tema omaksed.
Vastassuund oli liiklusest umbes, kõik
evakueerusid. Pidime sellesama, viimase öö veetma ühes
lennujaamast mitte väga kaugel asuvas rannikuhotellidest. Esimeses polnud
enam personalist praktiliselt kedagi kohale jäänud ning külalisi
vastu ei võetud. Teises lubati siiski jääda, aga omal
vastutusel... Nii veider oli näha tuledesäras maju ning siin-seal
üksikuid koduloomi, kuid seal kõrval täiesti inimtühje
tänavaid.
Hotellid ei ole Sri Lankal väga kallid.
Hind oleneb muidugi luksuslikkuse astmest ja asukohast. Kui
rannakuurortide konditsioneeritud imekaunites ja hiid-jacuzzi’dega
butiikhotellides võib öö maksta mitusada eurot, siis meie
paaripäevase ringreisi ajal sisemaa poole, legendaarsesse Kandy
linna, ööbisime Lonely Planeti hinnangul kohalikus mastaabis
3–4 tärniga tippasutustes ja seal kõikus öö taks
koos õhtu- ja hommikusöögiga 30–40 euro vahel. Sri
Lankal omal käel reisides ja autentsust taga ajades tulevad kasuks
mõned teadmised, mida ka reisijuhtidest alati
selgesõnaliselt ei leia.
Saarel ringi liikumiseks on
kõige mõttekam võtta autoga giid. “Päris“
elu jahtijatele, kes tahavad kõike teha nagu kohalikud, võib see
idee tunduda esmapilgul vastuvõetamatu ja pigem assotsieerub
“valge lordi” kuvandiga, kuid pärast lähemat tutvust
saare oludega saab kiirelt selgeks selle mõttekus.
Kõigepealt, Sri Lanka teedel on liiklus vasakpoolne nagu Inglismaalgi ja
see ei pruugi mandrieurooplasele väga harjumuspärane olla. Teiseks
jätab teede tehniline seisukord tihtipeale soovida ning samuti
liiklus(kultuur). Me pole harjunud jagama sõidurada tuktuki,
jalakäija, kitse, eesli, veoki ja bussiga samal ajal.
Kolmandaks, kuigi saar on teoreetiliselt ingliskeelne, muutuvad
ladina tähestikus kirjutatud sildid sisemaa poole sõitmisel
üha harvemaks ning asenduvad singali pookstavitega, ning muidugi pole
teemärgistus ja sildid just väga lihtsalt arusaadavad –
nii võib ilma kohaliku giidita selles teederägastikus
ülikergelt ära eksida. Neljandaks – giiditeenust kasutades
jagad Euroopa rikkust ja annad reaalselt kellelegi tööd! Viiendaks,
selle asemel, et kardinaalselt teistsuguses liikluskultuuris
stressiküllaseid ellujäämiskursusi läbida, naudi parem
vaateid ja puhkust.
Pealegi, üüriauto võib ehk
kallimgi tulla ja kuna giidil maksab päev, siis mida hulgim olla, seda
odavam tuleb. Muidugi kontrolli, kas autos on ikka konditsioneer – sealne
kuumus võib muidu talumatuks muutuda. Pealegi, kui ajada taga
autentsust, siis pinguta kuidas pingutad, aga kohalikuks ei saa me iialgi ja
sellena ei võeta meid kunagi, reisigu me kas või tavarongi
tavakupees.
Sri Lanka teed on tä
;
;is retrohõngulisi Leylandi ja Tata busse, mille esiaken ja tagaosa on
kaunistatud rõõmsavärviliste grafitite ja kleepsudega.
Väidetavalt aitavad need kliente ligi tõmmata.
Mida
vahvama, rõõmsameelsema ja positiivsema sõnumi ning
värvilisemate kirjadega buss, seda rohkem reisijaid. Idamaine
(äri)filosoofia. Giidi leiab saarel suht kergesti – küsi
näiteks hotellist.
Ideaalne oleks muidugi, kui keegi kohalik
soovitaks. See aitab vältida liiga kõrgeid turistihindu.
Loomulikult viib giid sööma ühe oma sõbra restorani,
teise suveniiripoodi ning kolmanda vürtsiaeda, kuid
lõppkokkuvõttes pole ju vahet. Omal käel neid Sri Lanka
segapudrust nagunii üles ei leiaks ning satuks konkreetselt pigem
turistilõksudesse. Kui mingid teoreetilised hinnavahed eksisteerivadki,
siis on need meie valuutas pigem peenraha klassist. Ranniku troopiline loodus
palmisalude ja seal lausa umbrohuna mõjuvate eksootiliste lilledega (mis
Euroopas soolast hinda maksavad) asendub saare keskosa poole liikudes
mägiste ja ülimaaliliste teeistandustega. Kuid ei maksa arvata, et
seal lokkab puutumatu ja metsik loodus. Kogu saar on väga rahvastatud
– keskmine tihedus on 288 inimest km² kohta – ning see annab
igal sammul tunda.
Linnad moodustavad omaette
vaatamisväärsuse – eelkõige nende n-ö
pilpakülad, slummid. Hommikul lennujaamast hotelli poole sõites
küsisin endalt korduvalt, kuhu mind viiakse, sest kella kuue ajal paistsid
autoaknast vaid inimtühjad tänavad, mida palistasid eterniidist,
plekist, puidust jms käepärastest vahenditest ehitatud ja luukidega
suletud hurtsikud. Ümbruskond mõjus kahtlustäratavalt. Silma
hakkasid vaid reklaamsildid, mis märkisid Singeri koduelektroonikapoode
või Bata jalatsikauplusi, nagu ülejäänud saarelgi. See
viimane tundub Sri Lankal olevat tõeline hitt.
Päevasel
ajal ei tunne sama piirkonda äragi. Tänavail on rahvamassid ja
liiklusvahendid. Hurtsikuil on luugid eest tõmmatud ja nad kõik
osutuvad hoopiski mingisugusteks ärideks – kõikjal kihab,
sebimine ja kaubandus. Tõeliselt idamaine vaatepilt! Kuid ära end
sellest hirmutada lase, peatu ja uudista, osta näiteks banaane.
Väikseid, suuri, keskmisi, punaseid ja kollaseid. Milliseid iganes! Sorte
tundub olevat rohkelt. Suuremat osa pole Eestis näinudki. Meie ostsime
isegi kookospähkleid, lasime augud ja kõrred sisse lüüa.
Sõime ka teeäärses sööklas (kus olid siiski
külmik ja kahheplaadid) ülimaitsvat idamaist rooga ja keegi ei saanud
saarel viibitud aja jooksul kordagi toidumürgitust! Huvitaval kombel ei
söösta kohalikud valget nähes tema juurde kaupa tegema, lapsed
ei piira teda ümber ega nuia senti, pastakat või nätsu, nagu
võib juhtuda Põhja-Aafrikas. Rahvas on väga aupaklik ja
rahumeelne. Istuvad oma majakese ees kasti otsas, kuulavad raadiot, ajavad
omavahel juttu või silmitsevad niisama elu. Igaüks iseenda oma.
Loomulikult toimub tavapärane kaubandus suurte turismiobjektide
läheduses, aga see on ju tavaline igal pool. Sri Lanka on väga
külalislahke ja sõbralik. Kui sealne ülerahvastus
kõrvale jätta (mida on väga raske teha), võiks isegi
öelda, et paradiislik. Pidavat olema sobilik sissejuhatus Indiale.
Rohelisem, puhtam ja rahulikum.