06.09.2007, 00:00
Stem "'Marble Men"' (Forwards)
Stem
“Marble Men”
(Forwards)
Tartu
noorte ekstremistide pop-hevi-peerg lõkendab veenvalt kahel otsal.
Kaugelt vaadates on kogu levimuusika üks orgaaniline
kooslus, pikk-pikk paeluss, mille üks ots kaob kusagile music hall’i
ajaloouttu, teist – aktuaalset – otsa aga kuuleme just praegu
miljoneist kõlareist-kuulareist. Lähemal uurimisel jaguneb voolik
üsna selgesti eristatavaiks žanrilülideks, mis omakorda kihistuvad
alamžanriteks, tänapäeval üha kiiremini tekkivateks ja
kaduvateks skenedeks. Sellisel taustal on põhjust õnnitleda Tartu
poisse ansamblist Stem, kes on ilmselt selle koosluse pulsi, nimetatud
tekkimiste ja kadumiste rütmi ära tabanud, loobunud liigselt
ankurdavaist (enamasti core-lõpulisist) enesemääratlusist ning
surfivad peadpööritaval kiirusel pidevalt muutuva subkultuuri-laine
harjal.
“Marble Men” tõestab, et kui
kõrvade vahel leidub piisaval hulgal paindlikke, vaimukaid ja
eksperimenteerimist mitte pelgavaid rakke, on välismaa iidolite
jäljendamisest alustades vägagi võimalik jõuda millegi
ainuomase, ootamatu ja oivaliseni. Aastal 2007 kõlab Stem palju
huvitavamalt kui 99% moodsast ekstreem-metal’ist mujal maailmas. Siin
kohtub teismeea siiras tundeäng hoolikalt läbimõeldud
produtseeringuga, vaevuadutav siseringihuumor klassikaks saanud
filmisämpel-tsitaatidega, 21. sajandi tarbeelektroonika hämarate
90ndate uuendusliku alternatiivroki vaimuga; kirsiks n-kihilisel
tordilõigul on oma tõhususes uudselt mõjuv ja samas
– modernse popkultuuri mõistes – lausa ürgaegse Hiiumaa
hevibändiga Omas Kojas üle põlvkondadekuristiku patsu
lööv meesvokaalide kahekõne, mis paiguti klišeelikult,
ent samas äratuntavalt omalaadsel moel deathcore’iseb-karjub, teisal
aga hingestatult meloodiliseks oratooriumiks plahvatab.
Teistest
suhteliselt pandavatest sama skene bändidest Eestis, nagu These Broken
Remains või Burn Still, maitsestab Stemi kergemini seeditavaks teatud
mängulisus; Stem ei ole läbivalt surmtõsine, vaid ilmutab
iseenda üle aeg-ajalt muiates erilist elutarkust, mistõttu sobib
plaadi lühim, ent üllatavaim pala “The Beast from the Great
Beyond” neid Balti Uue Muusika Edetabelisse (täitsa asjalikku
telepop-võidujooksu, mida Eesti kanalid paraku juba kolmandat aastat
sõgedalt eiravad) esindama enam kui hästi. Ja täispunkte ei
anna ma “Marble Menile” ainult sellepärast, et olen Stemi
peale siiralt kade!