Kaugelt vaadates on kogu levimuusika üks orgaaniline kooslus, pikk-pikk paeluss, mille üks ots kaob kusagile music hall’i ajaloouttu, teist – aktuaalset – otsa aga kuuleme just praegu miljoneist kõlareist-kuulareist. Lähemal uurimisel jaguneb voolik üsna selgesti eristatavaiks žanrilülideks, mis omakorda kihistuvad alamžanriteks, tänapäeval üha kiiremini tekkivateks ja kaduvateks skenedeks. Sellisel taustal on põhjust õnnitleda Tartu poisse ansamblist Stem, kes on ilmselt selle koosluse pulsi, nimetatud tekkimiste ja kadumiste rütmi ära tabanud, loobunud liigselt ankurdavaist (enamasti core-lõpulisist) enesemääratlusist ning surfivad peadpööritaval kiirusel pidevalt muutuva subkultuuri-laine harjal.


“Marble Men” tõestab, et kui kõrvade vahel leidub piisaval hulgal paindlikke, vaimukaid ja eksperimenteerimist mitte pelgavaid rakke, on välismaa iidolite jäljendamisest alustades vägagi võimalik jõuda millegi ainuomase, ootamatu ja oivaliseni. Aastal 2007 kõlab Stem palju huvitavamalt kui 99% moodsast ekstreem-metal’ist mujal maailmas. Siin kohtub teismeea siiras tundeäng hoolikalt läbimõeldud produtseeringuga, vaevuadutav siseringihuumor klassikaks saanud filmisämpel-tsitaatidega, 21. sajandi tarbeelektroonika hämarate 90ndate uuendusliku alternatiivroki vaimuga; kirsiks n-kihilisel tordilõigul on oma tõhususes uudselt mõjuv ja samas – modernse popkultuuri mõistes – lausa ürgaegse Hiiumaa hevibändiga Omas Kojas üle põlvkondadekuristiku patsu lööv meesvokaalide kahekõne, mis paiguti klišeelikult, ent samas äratuntavalt omalaadsel moel deathcore’iseb-karjub, teisal aga hingestatult meloodiliseks oratooriumiks plahvatab.


Teistest suhteliselt pandavatest sama skene bändidest Eestis, nagu These Broken Remains või Burn Still, maitsestab Stemi kergemini seeditavaks teatud mängulisus; Stem ei ole läbivalt surmtõsine, vaid ilmutab iseenda üle aeg-ajalt muiates erilist elutarkust, mistõttu sobib plaadi lühim, ent üllatavaim pala “The Beast from the Great Beyond” neid Balti Uue Muusika Edetabelisse (täitsa asjalikku telepop-võidujooksu, mida Eesti kanalid paraku juba kolmandat aastat sõgedalt eiravad) esindama enam kui hästi. Ja täispunkte ei anna ma “Marble Menile” ainult sellepärast, et olen Stemi peale siiralt kade!

8