Steven D Levitt, Stephen J Dubner "'Hullumajandus. Ketserist majandusteadlane uurib igapäevaelu varjatud külgi."'

Eesti Ekspressi Kirjastus, 296 lk

Steven D. Levitt, Stephen J. Dubner

“­Hullumajandus. Ketserist majandus­teadlane uurib iga­päeva­elu varjatud külgi”

Eesti Ekspressi Kirjastus. 296 lk.

Eesti ajakirjandusklassikasse kuulub lugu, kuidas Kultuur ja Elu ajakirjanik Tiina Eier sai 80ndate lõpus käsu kirjutada artikkel Elu Sõnast ja tema juhist. Lugu pole ikka veel sündinud, sest Eierist sai koguduse tõsiusklik liige.

“Hullumajandus” (inglise keeles Freakonomics) sai alguse samamoodi. New York Times Magazine saatis Stephen J. Dubneri tegema lugu USA ühest kõige andekamast noorest majandusteadlasest Steven D. Levittist. Sellest sündis sõprus ja sõprusest raamat, mis sai hoogne, ootamatu ja naljakas. Eesti oludes teeks enam-­vähem sama välja, kui oma jõud ühendaksid Aavo Kokk ja Mart Juur.

Üldiselt on äriteemad rasked ja eemaletõukavad nagu raudbetoon. Eriti veel majandusteadus.

Vaid üksikuid spetsialiste panevad erutuma sellised uurimused nagu “Likviidsus ja tootlikkuse šokid” või “Maastrichti inflatsioonikriteerium ja ELi uued liikmed Kesk- ja Ida-Euroopas” (need on reaalsed tööd Eesti Panga koduküljelt), sest need ongi kirjutatud spetsialistidele.

“Hullumajandus” on aga hästi esitletud popteadus. Kombinatsioon habemenoana vahedast mõistusest ja lobedast sulejooksust. Selles raamatus ei lahendata globaalprobleeme ega ärimeeste muresid. Need sellid räägivad reaalse elu reaalsetest probleemidest ja teevad seda lihtsa inimese keeles. Neid huvitab, et kui narkodiilerid nii meeletult teenivad, siis miks nad ikka veel ema juures elavad? Kuidas mõjutavad abordid kuritegevuse taset? Miks panevad mustad enda lastele selliseid nimesid, et need rikuvad nende karjäärivõimalused? Jne.

Saame teada isegi seda, et koolis läheb paremini neil lastel, kelle kodus on palju raamatuid, kui neil, kellele vanemad peaaegu iga päev raamatuid ette loevad.

Lehekülgedel 192–207 on ära trükitud ka eespool mainitud artikkel, mille üks autor teise kohta kirjutama pidi. See ilmus pealkirja all “Tõenäosus, et kinnisvaramaakler sind petab (ja teised nüüdisaja mõistatused)”.