Die-hard Cohenite fännid vihkavad “The Ladykillersit”. Juba “Talumatut julmust” kui kassahiti-ambitsiooniga mainstream-komöödiat nad ei sallinud, aga sellist veiderdamist, 50-ndate suurepärase “The Ladykillersi” uusversiooni, kus mängib peaosa pidulik pisarakiskuja Tom Hanks – seda tõsifännid andeks ei anna. Mina püüan mitte nii andestamatu olla.

 “The Ladykillers” on selline paksu värviga must komöödia. Vennad Coenid on otsustanud meile humoorikas võtmes Ameerika elu erinevaid tahkusid kritiseerida. “Talumatu julmusega” räägiti ahnusest ja küünilisusest abielus ja juristide külmast maailmast, siis ka see film peaks meile jutustama “õpetliku”, ent “naljaka” loo rahaahnusest. Jumalaga, kafkalikkus, irreaalsed saatusepöörded ja valus absurd!

Tere tulemast, moraliseerimine ja mõõdetud iroonia.

Nii “Talumatu julmus” kui “The Ladykillers” on naljakad ja toredad, ja kindlasti teiste autorite puhul saaksid üheksa punkti kümnest, aga siiski – Coenite näol on tegu meestega, kelle absurdimeel, geniaalsed dialoogid, ülimalt täpsed karakterid ja pilditunnetus on seni olnud fenomenaalsed. Aga nüüd…varasem väga täpselt välja rihitud absurdi ja küünilisuse suhe on paigast ära nihkunud, asemele on saabunud füüsilisem, laiale massile arusaadavam ja kuidagi töödeldud olemisega nali.

Mitmekihilisus ei tähenda ju seda, et sama filmi tehakse mitu korda! Ja must huumor ei tulene sellest, mitu inimest komöödiaks nimetatud loo jooksul ära sureb!

Kõigi varasemate filmide puhul on vendade Coenite lähtepunkt olnud alati inimene, arusaadav, naljakas ja kurb inimene, hoolimata ülimast ekstsentrilisusest on alati võimalus nende karakteritega kuskilt otsast samastuda. Viimase kahe filmi, eriti aga “The Ladykillersi” tegelasi ja üleminekuid jälgides tekkis aga vahepeal tunne, nagu vaataks multifilmi. Näitlejad peavadki Coenite filmides üle mängima – see on lahutamatu osa nende kui teravmeelsete karikaturistide stiilist. Siin samamoodi. Aga kuna loo põhjaks on hoopis teine film, jääb mulje vigurdamisest vigurdamise pärast. Midagi enamat sealt üles leida on raske.

Tegelased moodustavad kokku bändi, kus laulab John Lennon, bassi mängib Kivisildnik, kitarr on Aivar Riisalu käes, trumme taob Wyclef Jean ja triangliga on platsis Aasiast pärit Adolf Hitler. Iseenesest ju päris hea algus. Siis nad kõik satuvad “Big Momma’s House’i” ja hakkavad seal mängima “Oceans Elevenit”. Ja kuskilt käib krõks. Järsku ei tundugi sama nalja kordamine geniaalsusena, vaid näib natuke tüütu. Ja siis ei tundugi need peategelase liiga pikad jutuvested tõeliste vaimukate pärlitena, vaid tahaks lugu edasi kerida.

Selle filmi puhul paaritati omavahel ülemängimine ja lihtne moraliseeriv lugu. Paaritamise tulemusel sündis stiilne slapstick-farss. Objektiivselt öeldes: täitsa naljakas. Vaadake ometi neid Jeesuse pildiga lehvikuid või gaasimaski kõngevat koera! Subjektiivselt öeldes: ma ei tea, kas geeniustele tuleb “teine võimalus anda”.

Lootust ei maksa kaotada, sest “The Ladykillers” pole ju nende stsenaarium ja ka “Talumatu julmuse” juures olid seitse kirjutajat ja kurjad produtsendid asja reguleerimas. Ebatõenäoline, aga ehk siiski on mingit varianti poisid kuidagi glamuuri-maailmast tagasi meie poolele ehk indie-nohikute hulka meelitada?

Üks mu sõber ütles Coenite eelmise filmi, “Talumatu julmuse” kohta: Coenite kõige sitem film, aga ikkagi väga hea. Minu arvates saab sedasama öelda ka “The Ladykillersi” kohta. Omaette küsimus on muidugi see, kuhu järjest oma kõige sitemaid filme tehes välja jõuab.

“The Ladykillers” (“The Ladykillers - surm vanamoorile”).

USA, 2004.

Režissöörid Ethan ja Joel Coen.