Võiks arvata, et kui pungi ristiisa Iggy Pop läheb kokku Queens Of The ­Stone Age’i kõrbemusklitega, on tulemus plahvatuslik. Pigem on album vaikselt võimas, intelligentsem ja kaalutletum, ehk sarnasem Iggy viimaste albumitega. Hea ongi, et Iggy oma uue supergrupiga ei tee pea-ees-sisse rokki, see oleks liiga etteaimatav. Josh ­Homme, kes funktsioneerib siin ühtlasi produtsendina, suudab bändi vaos hoida ja luua Fertitaga kavalaid kitarri-lick’e vastuseks Iggy süngematele tujudele.