Strateegiline alternatiivne tooteesitlus
Seekordne 0lematute Bändide Festival nägi välja nagu “meeste poolt manipuleeritavate naiste festival”. Bändid olid nagu tooteesitlused, mis pakkusid välja subversiivset tantsumuusikat ja meeste poolt meeste jaoks seadistatud naisi.
Baby Universali esinemine kujunes sedapuhku õige lühikeseks (u 15 minutit). Mürarohke tausta eest hoolitses Kiwa ja veel keegi (keda ma kahjuks ei tunne), laulis Hannele, kes torkas seekord silma oma sisalikulaadse välimuse ja väljaõpetatud karjumisega.
BU järel jõudis lavale La La La Prantsusmaalt. Nemad on u nagu vaese mehe Client (mis pole ka ime, kui tüdrukute üks lemmikbände on Depeche Mode). Rahvale läksid nad väga hästi peale, ja kuigi professionaalsuses (eriti lauluoskuses) on vahe sees, pole nad muusikaliselt Clientist kehvemad. Kõigi kolme välismaise bändi puhul oli seekord tegemist electroclash-revolutsiooni mingit liiki muusikalise retsidiiviga, andes sellega tunnistust sellest, et see revolutsioon pole päriselt tühja jooksnud. La La La oli oletatavatele “juurtele” kõige lähemal, kuigi Miss Kittini mõõtu nad oma lihtsavõitu retsiteerimise (kuid eriti muidugi muusikaga, mida tootis taustal keegi loomakostüümis mees) muidugi välja ei andnud.
Gene Serene Saksa- ja Inglismaalt (kui lennukid lendavad, siis vahet ju pole) oli kõige professionaalsem, samas ka kõige rohkem küsimusi tekitav. See sundimatult publikusse vestleva laulumaneeriga chick nägi välja, nagu pole ta elu sees lavalt maha saanud, väga proffi ja head helitausta tootsid aga masinad. Kui ta ise kogu selle muusika autor peaks olema, siis müts maha tema ees ja ära süüa kah, aga kui mitte, siis tekib küsimus, kes seda on? Ja siis veel üks võimalik küsimus, mida ma siinkohal ei esita, kuna see võiks esinejale põhjendamatult halba varju heita.
Dirty Princessi lubatud fetish-show oli kah, nii-öelda. Ei saa nuriseda, et just midagi poleks olnud, aga need, kes ainult selle pärast kohale tulid (loodetavasti neid palju polnud), pidid ilmselt pettuma. Fuajees müüdi küll esinejate kiletatud aluspükse (kantud üks kord, või u nii, nagu müüja abivalmilt selgitas), aga laval paistsid nende poosid küll võrdlemisi väsinud ja kunstlikud välja. Muusikat, sellist industrialisegust electroclashi-laadset jura, tootis taas keegi mees (Big Toxic). Vahest liiga kandiline tagumine oli see DP muusika, kõla- ja vaheldusrikkuselt Gene Serene’st kaugele maha jäädes (mis süvendab loodetavasti alusetuid kahtlusi muidugi veelgi).
