Eestit maalikunsti kaudu kirjeldav raamat põhineb heal ideel ja seetõttu on selle teostuse üksikasjad mingis mõttes sekundaarsed. Asi töötab, kuigi osiseid on palju — pildivalik, teksti iseloom ning pildi ja teksti omavaheline haakumine.

Pildivalik on mu meelest õnnestunud. Oma piirid seab siin raamatu põhimõte siduda maastikumaal konkreetsete Eesti paikadega — raamatu ülesehitus lähtub tähestikulisse järjekorda seatud kohanimedest. Norida saaks alati, aga tuleb tunnustada tänapäeva kunstnike seadmist teada-tuntud klassikute kõrvale, mis näitab autorite avatud suhtumist ja soovimatust haakuda nüüdiskunsti kohta leviva pööbliretoorikaga. Meeldiv on Aavo Koka ja Andres Eilarti valmidus näidata figuratiivse kunsti elujõudu praegusel ajal — näiteks Sirami maal Surjust tutvustab üht ägedamat avangardisti täiesti uuest küljest ning kosutav oli sinna kõrvale lugeda tunnustavat käsitlust. Teiste hulgas on kahe maaliga kaasatud Navitrolla, mis annab ta loomingule kena lisavärvingu. Tõsi, Mäo motiivi kõrvale oleks tahtnud lugeda maali saamislugu vms, mitte klišeelikku kurtmist Navitrolla positsioonist. Nii et maalivalik tundub tasakaalustatud, nii keset kui perifeeriat silmaspidav — kaasatud on nii Konrad Mägi kui ka Paul Kamm, ajalisel teljel on esindatud nii baltisakslased kui Marko Mäetamm. Tore oli avastada sürrealist Ilmar Malini maali Käärikust jne, jne.

Maale saatvate tekstide iseloom ja ülesehitus vajaks põhjalikumat analüüsi. Põhimõtteliselt on püütud artiklitesse mahutada korraga palju asju — kultuurilugu, geograafiat, maali autori eluloolisi üksikasju, maali iseloomustust. See on kaasa toonud doseerimise küsimuse, eelkõige puudutab see kunstiteoste ja/või nende autorite käsitlusi. Raamatut alustava Alatskivi motiivi autorit Lembit Saartsi kirjeldatakse kaunis napilt (“keeruka elulooga kunstnik”), Toompea maali saatev tekst keskendub August Jansenile ja tema teosele vaat et täismahus. Urvaste artiklis pole kõrvalleheküljel seisva pildi autorist Jaan Grünbergist sõnagi, küll aga Günther Reindorffist ja tema Tamme-Lauri tammest — ometi esitatakse dominandina just Grünbergi maali.

Tekstide köitvuse tase kõigub samuti tugevalt. Näiteks Põltsamaa artikkel lähtub justkui mõnest turismibukletist, aga Petserimaa artiklis on tundlikult ja haaravalt seotud omavahel piirkonna vastuoluline ajalugu ja kunstniku (Nikolai Kormašov) enda taust. Pisut segaseks jääb “Pintsliga tõmmatud Eestis” sihtgrupi küsimus — vist seetõttu, et tegu on teosega, mis püüab ühtaegu olla üldhuvitav müügiartikkel kui ka detailsemat süvenemist võimaldav sissevaade. Ehk osalt ka seetõttu kipub kõikuma üksiktekstide emotsionaalne laeng. Pöide artiklis on tunda autorite siirast muret olulise kiriku lagunemise pärast ja see annab kurva lisatooni ka Andrei Jegorovi umbes 90 aastat vanale maalile, millel kirik kenasti korras. Tugeva tundelaenguga tekste võiks raamatus olla enamgi.

Mõnes kohas häiris autorite sõnakasutus. Taotluseks vist vabastada stiil liigse akadeemilisuse ohust, kuid see on kaasa toonud libastumisi. Käsmu artiklis avastab kindral Nikolai von Dellingshausen XIX sajandi keskel, et Käsmu on “üks igavesti vinge koht”, Karksi-Nuia artiklis heidetakse pisut kohatut nalja August Matthias Hageni silmanägemise teemal, Valaste joa artiklis märgitakse, et “värvid möllavad täiega”. Aga võib-olla on mu maitse liiga konservatiivne.

Üldiselt — hea idee, huviga jälgitav teostus. Kinkeraamat, milles on missioonitunnet ning siirast ja kohati põnevaid üksikasju kirjeldavat huvi oma kodumaa looduse ja (kultuuri)ajaloo vastu.