Suomirock
Suomirock
Kun suomi putos puusta oli kaunis kesäsunnuntai
hölmistynyt ihmislapsi vaihtoi oljet parkettiin.*
Ismo alanko
Soome muusikal täna läheb paremini kui kunagi varem, need luuserid võitsid lõpuks isegi Eurovisiooni! Lisaks muidugi HIM, The Rasmus, Nightwish jne. Kuigi viimati nimetatute puhul ei ole nende Soome päritolu ilmselt kuigi määrav - umbes nagu Nokia, mis maailmas laialt levinud arvamuse järgi on tuntud Jaapani firma.
Ka parvlaeval nousuhumalassa** jukebox'i ahistav 38aastane Soome mees ei topi eurot pilusse selleks, et HIMi kuulata - ta tahab kuulata midagi, mis toidaks tema põhjamaist melanhooliat ja räägiks esimesest lumehanges saadud suudlusest Porvoo äärelinnas. Ta tahab kuulata suomirockkia.
Soome Vabariigi aastapäeva puhul Soome muusikast kirjutades olekski kõige üllam peatuda sellel kummalisel nähtusel, mis ilmselt vähemalt keskealiste põhjaeestlaste jaoks peaks olema mõnevõrra tuntud mõiste.
Klassikalise suomirock'i juured hargnevad üldjoontes kahes suunas - 50ndate rokknrolli kaverid (loomulikult soome keeles) ja 70ndate lõpu punk. Vahepeal, 70ndate alguses oli veel vasakpoolsete taistolaiste agit-prop - poliitiline liikumine, kuhu kuulus suures osas kogu tolleaegne Soome loovintelligents ja kelle lapsed moodustasid 90ndatel ülipopulaarse Ultra Bra, mille riismed paiskasid omakorda orbiidile hiljuti Eestiski menukalt esinenud Scandinavian Music Groupi.
Nähtuse nimega suomirock kuldaeg oli siiski 80ndad. Selleks ajaks olid endised hardcore- punkbändid Eppu Normaali, Hassisen Kone (Ismo Alanko esimene bänd), Pelle Miljoona jt lõpetanud laamendamise ja jõudnud raadioedetabelitesse. 1984ndal saabus kohale Dingo, ilmselt läbi aegade armastatuim suomirock'i bänd, kelle kontsertidel oli täheldatav beatlemania'le omaseid momente, ja muidugi Leevi and The Leavings Põhja-Karjalast, kelle
esimesel plaadil "Suudlemine keelatud" astus üles ka Jörn Donner.
Minu suhe suomirock'iga on nostalgiline ja kui isiklik hingetuuker põhja lasta, leiab sealt ilmselt mingisuguseid mälestusi kaunist noorusajast: Miljoonasade "Lennä Juri Gagarin" ja Sielun Veljete "Säkenöivä voima" Linnahallis, Juice "Eesti" esimesel "Rock summeril", 17aastaselt soome eakaaslasele parseldatud vodkapudel ja loomulikult see suudlus lumehanges. Ilmselt täitis suomirock minu ja paljude eakaaslaste jaoks mingisugust ugrikeelse rokkmuusika kujulist tühja auku hinges. Ingliskeelne värk oli ju niikuinii. Aga ikkagi, Ismo Alanko on üks paremaid laulukirjutajaid maailmas, mis sellest, et soomlane.
Nii, et kallid suomirock'i austajad, paneme 6. detsembril peale mõne vana hea Juice plaadi, tõstame pitsi salmiakkikossua tema mälestuseks. Ning mõtleme näiteks Soome Vabariigi juubeli puhul sellele, et samal ajal kui meil püstitatakse fallistilist ristiga monumenti koos tribüüniga sõjaväeparaadide tarbeks, teevad sommid mälestusmärgi Juice Leskisele - mehele, kes laulis vabast armastusest ja sellest, et elu võib vahel olla suht masendav. Kuidas meil küll nii läks? Õnneks on Soome ainult 80 kilomeetrit.
____________
tõlked:
* Kui soome kukkus puu otsast oli kaunis suvine pühapäev
Imestunud inimlaps vahetas õled parketi vastu.
** nousuhumala - purjusoleku algstaadium, kus kõik on veel hästi. Järgneb laskuhumalaa kui kõik alkaa vituttaa.
