Helilooja, poeedi, laulja ja ­kitarristi Jaan Pehki (Claire’s Birthday, Koer, Köök, Kõrsikud, Eliit jt) minimalistlik põlveotsa-projekt Orelipoiss vaevalt et põhjalikku tutvustamist vajab; tema albumid „Üheksakümmendüheksa“ (2007) ja „Õnn“ (2010) on Eesti nalja- ja muusikasõprade poolt avasüli vastu ja kestvate kiiduavaldustega omaks võetud. Ennustan samasugust saatust ka riigi juubeliks sobiliku pealkirjaga tänavusele, kümnendi jooksul kogutud põimikule, sest ehkki see irdub kohati varasemast kaanonist, tüürides erakordselt süngetesse, suisa transgressiivsetesse teemadesse (Johannes-Vares Barbaruse tekstiga „Astub koidik“, Veiko Märka „Ootasime Roobertit“, Pehki enda „Vöörivisiirike“), garanteerivad Orelipoisi siirailmeline, entusiastlik esitus ja teravmeelne kalambuuritsemine plaadile siiski pigem helge atmosfääri.